Vihma ja lume räsitud heinarull on seestpoolt kuiv kui pipar

Tänavused heinapallid on üle elanud oktoobrikuise lume ning novembri vihmad ja tuuled, ent Kullamäe talu peremehe sõnutsi heitlik ilm neile midagi hullu ei tee. Pealmine, mustaks tõmmanud heinakiht kulub loomadele allapanuks, rulli sisu on neile aga igati suupärane. Foto: Elmo Riig / Sakala

Nii mõnelgi põllul on sügisilmade vintsutada hulganisti heinapalle ja sageli ei viida neid sealt minema ka talve tulles. Sellegipoolest ei lähe tuule, vihma ja lume räsitud rullidest suurt midagi kaotsi.

«Muist heina rändab loomadele söögiks. Niisuguse aga, mis tõesti on pealt tumedaks või nagu öeldakse, sõnnikuseks läinud, kasutame ära allapanekuks. Sellist asja nagu raiskuminek meil ei ole,» ütles Tarvastu valla Kullamäe talu peremees Jaan Sild.

«Rullimise ajal on ainult tähtis vaadata, et hein oleks piparkuiv,» rõhutas Sild. «Seda tööd ei tohi teha pärast vihma ega kastega.»

Kullamäel on peremehe sõnul olnud niimoodi, et kui hein jääbki vaalus vihmasabina kätte, siis järgmisel päeval käib kaarutaja üle ja saputab selle läbi. «Üks tund aega lastakse heinal päeva käes olla ja alles siis hakatakse pressima.»

Jaan Sild rääkis, et tänapäeva pressid suruvad heina nii tihedasti kokku, et sisemise kihiga ei juhtu midagi ka heitlike sügisilmade korral.

«Mida tugevamini on see kokku pressitud, seda parem. Siis ei pääse niiskus sisse,» nentis ta ning lisas: «See kehtib muidugi ainult ruloonide ehk rullitud heina kohta. Neljakandilised pallid on lapiti maas ja see osa, mis pinnasega kokku puutub, on nii suur, et tõmbab niiskuse kiiresti kogu palli sisse. Säärased pallid tuleb kohe pärast pressimist küüni alla viia.»

Kuigi viimasel ajal näeb põldudel enamasti rullideks pressitud heina, ütles Kullamäe talu peremees, et Pärnu- ja Läänemaal on ta ka kandilisi palle kohanud. «Neid tehakse veel isegi mõnel pool Mulgimaal.»

Kullamäe talus on talvel ligi kolmekümne heinasööja suu toita ja kõhutäidet on neile võtta umbkaudu viiekümnelt hektarilt.

«Aga alati oleks maad juurde vaja, siis saaks karja suurendada,» lausus Jaan Sild. «Paraku see meie kandis väga võimalik pole, sest osaühistud on maad ära rabanud. Väiketalunik jääb tihtipeale jänni ja peab mõtlema, kust mida saab. Nagu see popsivärk ikka: tuleb vaadata kraaviääri ja teepervesid.»

Tegelikult asi nii hull siiski pole. «Väiketalunikel on väiksemad masinad ja tänu sellele saavad nad ka väiksemaid põlde harida. Sinna suured ei kipu,» möönis Sild.