Terava pilguga korstnapühkija avastas varingust keskaegse naise

Reedel kaevasid arheoloogid Karin Vimberg ja Ingmar Noorlaid inim­skeleti Viljandi lossimägede nõlvast välja.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus täismahus 15. novembri "Sakala" paberlehes

Läinud nädalal Viljandis pärimusmuusika aida katusel töötades märkas korstnapühkija Valbo Tähiste all oleval nõlval, kus suvel oli vihmavesi põhjustanud varingu, sääreluud ning arvas, et see on osa inimskeletist.

Hammaste põhjal võiks arvata, et tegemist on 30—40-aastase naisega.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Keskaegne münt

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Algul oletasid arheoloogid neile saadetud foto põhjal, et tegemist võib olla ka loomaluudega, kuid muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor Karin Vimberg ja arheoloogia­spetsialist Ingmar Noorlaid, kes reedel asja uurima tulid, leidsid, et korstnapühkija oli õigesti märganud.

Nad kaevasid nõlva seest 1,9 meetri sügavuselt välja tervikliku inimskeleti, millest olid puudu vaid parema jala sääre- ja reieluu.

«Võttes arvesse, kui vähe skeletist näha oli, peab tal ikka väga treenitud silm olema, et selliseid järeldusi teha,» kiitis Vimberg leiust teatanud korstnapühkijat.

Sealtsamast leiti kaks kederkeraamika nõu kildu ja üks importkeraamika kild. «Kederkeraamika killud on kindlasti seotud matusega,» nentis Karin Vimberg.

Kõige olulisem leid oli aga väike münt, mille küljes oli inimese juukseid. Vimbergi sõnutsi on see hõbedast Saksa ordu killing. Kaelas kantava ripatsmündi on verminud

Michael Küchmeister von Sternberg, kes oli aastatel 1414—1422 ordumeister.

Esmaspäevast on luustik uurimisel Tartu ülikoolis, kus sellega tutvub inimluude määramise spetsialist, arheoloog Martin Malve.

«Hammaste põhjal võiks arvata, et tegemist on 30—40-aastase naisega. Tema pikkus võis olla umbes 160 sentimeetrit,» hindas Malve. «Teravilja jahvatati tollal käsikivide vahel ning sisse pandi kivipuru, ehk seetõttu olid leitu tagumised purihambad kulunud. Samuti oli märgata hambakivi, aga kaariest mitte.»

Esialgsel hinnangul on tegemist üksiku laibamatusega. Skelett leiti 1,9 meetri sügavuselt ning selle peal oli mitu täitekihti. Omaaegse haua sügavus oli Karin Vimbergi hinnangul umbes 60 sentimeetrit.

Tema sõnutsi antakse luud ja leiud pärast puhastamist ja uurimist Viljandi muuseumi kogudesse.

Viljandimaa muinsuskaitseinspektori Anne Kivi ütlemist mööda on linnal kavas varisenud kaldanõlv kindlustada, vältimaks edasist lagunemist.

«Inseneride kinnitusel on ait ise kindlal vundamendil, aga nõlva peaks ikka tugevdama, et rohkem kadunukesi välja ei pudeneks. Parem, kui nad saavad rahulikult olla,» sõnas inspektor.

Skeletti märganud korstnapühkija Valbo Tähiste on oma jutu järgi arheoloogiahuviline. Väljakaevamised on teda lapsest saadik huvitanud ning hiljem on ta seda teemat omal käel põhjalikult uurinud. Seega hoiab ta ka korstnaid pühkides varingukohti märgates alati silmad lahti.

Tagasi üles