Juba ristirüütlid jõid Karksi õlut

XIII sajandi esimesel poolel oli Karksis üks kesksemaid Lõuna-Eesti kindlustatud kohti, kuid põhjalikke arheoloogilisi kaevamisi polnud seal varem tehtud. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Karksi ordulinnuse 750 aasta vanusest prügiaugust saadud leiud annavad teada, et seal XIII sajandil peremehetsenud ristirüütlite toit pärines ikka ümbruskonna põldudelt ja metsadest. Vein toodi raudmeeste lauale Saksamaalt, kuid õlu oli kõigi eelduste järgi kohalik.

Nii need kui teised põnevad avastused pärinevad Karksi kultuurkihi proovidest, mille analüüsi vastused äsja Inglismaalt saabusid.

Ristisõdijad jõudsid Sakalamaa pinnale juba 1208. aastal. Karksi väljakaevamiste kaudu loodavad ajaloolased saada selgust kaheksasaja aasta eest koos rüütlitega siinsetele aladele jõudnud muutustes. Eesti ajaloo ja arheoloogia seisukohalt on see kaalukas ettevõtmine, mis annab värsket teavet nii Karksi kui keskaja kohta. Tänu rahvusvahelistele partneritele on võimalik uuringuteks kasutada selliseid seadmeid, mida siin pole.

Eesti poolelt veab rahvusvahelist projekti «Ristisõdade ökoloogia» Tartu ülikooli arheoloogia vanemteadur Heiki Valk. Projekti juhtpartner on Readingi ülikool Inglismaalt ning lisaks Eesti arheoloogidele on osalised Läti ja Poola teadlased.

Heiki Valk, Inglismaalt on kohale jõudnud Karksi ordulinnuse kultuurkihist võetud proovide dateeringud. Mida need meile kõnelevad?

Proovid on võetud pealinnuse kõige alumisest, linnuse algusaegadega seotud mustast ja väga leiurohkest kultuurkihist. Tõenäoliselt on see ladestus tekkinud vähem kui paarikümne aasta vältel. Kõigi viie proovi tulemused langevad XIII sajandisse, eri proovide vastuste kattuv ühisosa on  vahemikust 1265—1279. Ilmselt just sellesse aega jääb ordulinnuse rajamine.

Tulemust kinnitavad ka kaks varaseima musta kihi ülaosast leitud münti: Tartu piiskopkonna penn ja Tallinnas löödud Taani kuninga penn. Mõlema raha vermimisaeg jääb XIII sajandi lõpukolmandikku kuni XIV sajandi alguskolmandikku.

Tegemist on niisiis 750 aasta vanuses prügiaugus tehtud väljakaevamistega.

Jah, kaevandiga õnnestus sattuda mäel enne linnuse rajamist olnud loodusliku lohu või allikatoitelise veesilma peale. Kohe, kui linnust rajama hakati, asuti ka seda veesilma täitma — okste, laastude, noorte puude tüvede ja saviga. Ei saa ju keset linnuseõue sellist poriauku pidada, ruumi niigi vähe.

Et orgaaniline täitematerjal pressiti saviga kokku, vajus täidetud augu koht hiljem ikkagi lohku. Seda kümmekonnameetrise läbimõõduga märga ja madalamat ala hakati linnuse algusaegadel kasutama prügiauguna, kuhu läksid nii algse puulinnuse ehituspraht ja -laastud kui ka pühkmed ja olmejäätmed.

Millist avastust peate ise kõige olulisemaks?

Kõige põnevam on lohku ladestunud jäätmekiht, sest orgaanika on seal imehästi säilinud tänu pinnaseveele — kaevamiste ajal tuli kaevandi sügavamat osa pidevalt allikaveest tühjaks tõsta. Vesine pinnas takistab õhu ligipääsu ja orgaanika lagunemist. Seetõttu olid mustas kultuurkihis alles nii oksad ja laastud kui rohked nahatöötlemisjäätmed, puust vitsiknõude tükid, pähklikoored ning looma-, linnu- ja kalaluud. Leiti ka mitu kasetohust vakakese põhja.

Algsesse veelompi oli linnuse rajamise alguspäevadel loobitud kõike seda, mis ehituseks valitud kohal kasvas ja mida platsi puhastamiseks eemaldati. Sinna oli risti-rästi visatud noorte kaskede ja kuuskede tüvesid. Leidus ka rohelisi kuuseoksi, valget kasetohtu, turbaks muutunud rohttaimi, sammalt ja puulehti.

Et tegemist oli noorte, paarikümne aasta vanuste puudega, võib arvata, et muinasaja lõpul oli lossimägede kohal kultuurmaa, mis pärast vallutust jäi sööti ja hakkas noore metsaga kattuma.

Märjas pinnases on hästi säilinud ka need minevikujäljed, mida silm esmapilgul ei püüa: taimeseemned, õietolm, putukate munad ja jäänused. Kõik see annab omaaegse keskkonna ja olustiku kohta hindamatut infot.

Milliseid järeldusi olete leide analüüsides teinud?

Hakkas silma, et Karksi ordulinnuse vanimas kultuurkihis ei olnud üldse savinõude kilde. Erandiks oli vaid üks Saksamaalt toodud veinikannu põhi. Toitu ei pandud lauale savipotiga, vaid söödi vitsiknõudest. Need olid taldrikusuurused, aga tehtud nagu saunakibu — küljelaastudest, mida sidusid välisküljel peened puuvitsad.

Ordumeeste söögikultuur oli hoopis teistsugune kui kohalikul rahval ning vahe oli väga suur ka varakeskaegse Viljandiga võrreldes. Viljandimaa muinas- ja keskaegsetes külades ning keskaegse linna, sealhulgas XIII sajandi kultuurkihis on potikilde rohkesti. Olmelises mõttes valitses Karksi ordulinnuses selle algusaegadel puhtakujuline koloniaalkultuur.

Kas Karksi ordulinnus püstitati siis eestlaste muinaslinnuse peale?

Nüüd võib kindel olla, et muinaslinnust ordulinnuse kohal varem ei olnud. Kui mäel olnuks muinaslinnus, oleksid ilmselt ka muinaseestlased midagi veesilma loopinud. Ühtegi vallutuseelsele ajale viitavat leidu aga ei saadud.

Linnuse vallutusjärgset algust kinnitavad ka süsinikudateeringud. Eelmisel aastal leidsime pealinnuse kaevukoha lähedale tehtud kaevandist loodusliku alusliiva seest künnijälgi, mis näitab, et millalgi enne linnuse rajamist on orunõlva kaldaplatool olnud põld. Näib, et Karksi linnust hakati ehitama alles siis, kui Viljandi ordulinnus oli juba sedavõrd valmis, et ressursse sai mujale suunata.

Mida ristirüütlid sõid ning kust see toit võis pärit olla?

Et leitud luud on veel määramata, on sellest, mida linnuses selle algusaegadel söödi, täpsemalt vara rääkida. Esmamulje on, et suhteliselt palju leidub linnu- ja kalaluid. See viitab mitmekesisele toidulauale.

Toit pärines ikka ümbruskonna põldudelt ja metsadest. Söödi seda, mis rahva käest maksudena sisse nõuti. Ajaviiteks käidi ehk vahel ka ise jahil. Veinid toodi Saksamaalt, õlu oli ilmsesti kohalik.

Kas on võimalik juba praegu öelda, milliseid muutusi tõi paganlike alade vallutamine keskkonnale laiemalt?

Üldisemaid muutusi keskkonnas, see tähendab loodus- ja kultuurmaade vahekorras aitab jälgida turbarabadesse ja seisva veega veekogude põhja ladestunud õietolm. Nii Karksi kui Viljandi linnuse ümbrusest võeti kuni viie kilomeetri raadiusest pinnaseproove. Ilmselt on õietolmu säilinud ka ordulinnuse vanimas, märjas kultuurkihis.

Õietolmuproovid on Poolas Gdanskis tegemisel. Valmis on vaid need proovid, mis 2008. aastal võeti Ärikülast veidi Lilli poole jäävast turbarabast, üsna Lilli tee äärest, varsti peale küla kultuurmaade lõppu. Sealt nähtub, et lähikonnas on looduslikud metsamaad kultuurmaadega asendunud alles XIV sajandi keskpaiku ja teisel poolel.

Laiemas plaanis näitavad projekti senised uuringud seda, et kui Preisimaa alal hakkas koos ordulinnuste rajamisega kultuurmaade osa kohe ja kiiresti kasvama, siis Liivimaal olukord pärast vallutust eriti ei muutunud. Ilmselt on erinevuse põhjuseks saksa talupoegade ulatuslik sissevool Preisimaale. Liivimaal seda polnud.

Millised uuringud veel ees seisavad ning mida nendest ootate?

Tegemisel on Viljandi ja Karksi ümbruse õietolmuproovid ning suviste kaevamistulemuste laboratoorsed uuringud alles algavad. Läbi vaatamata on ordulinnuse pinnaseproovid, määramata on looma-, linnu- ja kalaluude liigiline koostis.

Tahaks teada, keda söödi ja kuidas on ordulinnuse elanike toidulaud erinenud muinaseestlaste ja keskaegse Viljandi elanike omast. Praeguseks on luud pestud ja süstematiseeritud, neid hakkab määrama Tartu ülikooli arheoloogiadoktorant Eve Rannamäe.

Loomaluude põhjal saab öelda ka seda, kas tegemist on tapa- või söögijäätmetega. Lambaluude põhjal on kavas teha DNA-uuringuid — nii saab teada, kas tegemist on kohalike või pärast vallutust väljast sissetoodud tõugudega. Hea võrdlusmaterjal on siingi olemas Viljandi ja Lõhavere linnuse muinasaegsete leidude näol.

Ristisõdade ökoloogia projekt on hea näide vastastikku kasulikust rahvusvahelisest koostööst. Meile on see tähtis ka üliõpilaste koolitamist silmas pidades.

Tartu ülikooli arheoloogiatudengid on juba mitmel aastal käinud praeguses Poolas asuvate Preisimaa ordulinnuste kaevamistel. Meie üliõpilased on tublid ja nende tase on rahvusvaheliselt silmapaistev, ka väljastpoolt vaadates. Noored uurijad saavad isiklikke kontakte laiemas suhtlusvõrgustikus.

Projekti lõppväljundiks on kavandatud raamat, mis paneb Karksi kaevamistulemused ja Viljandi ordulinnusest varasematel kaevamistel saadud leiud hoopis laiemasse, rahvusvahelisse konteksti ning aitab meie ajalugu mõista siinsest märksa laiemas raamistuses.