Paber: Puhkpilliorkestri tee võiduni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märtsi lõpul Estonia kontserdisaalis korraldatud noorteorkestrite võistlusel EST-NOK 2009 ei olnud üldharidus- ja muusikakoolide puhkpilliorkestrite grupis Viljandi muusikakooli kollektiivist paremat.
Mis on selle võidu taga? Tee triumfini sillutas muusikakooli vaskpuhkpillide õpetaja ja dirigent Bert Langeler, kes perekondlikel põhjustel pühkis jalgadelt Hollandi tolmu ning asus elama Eestisse.
Muusikakooli hästi kaalutud kaadrivaliku viljana on Viljandi nüüd rikkam ühe rahvusvaheliselt aktsepteeritud spetsialisti võrra. Äsjane võit oli kinnitus, et see investeering on hakanud ennast ära tasuma.
Orkestri tööks sobilik keskkond
Tuletagem meelde tausta, mis kannab nüüdseks juba vilju.
Kõigepealt tuleb muidugi kõnelda muusikakooli orkestrimajast. Orkestritööks sobiliku keskkonna loomine on spetsiifiline ja väga keerukate eritingimustega arvestamist nõudev tegevus. Muusikakooli orkestrimaja projekteerimisel ja ehitamisel saadi sellega suurepäraselt hakkama.
Harmoonilise tasakaalustatud orkestri kujunemiseks ja tegutsemiseks on tarvis paljude eri pillide mängijaid. Viljandi muusikakooli üks eesmärk ongi pika aja jooksul olnud erialade paljusus. Vähem kui ühel käel sõrmi on Eestis muusikakoole, kus on võimalik õppida niisuguseid väga vajalikke orkestripille nagu oboe ja fagott.
Ometi on Viljandis potentsiaali enamakski. Õpetajate ja õpilaste leidmise kõrval on tähelepanu keskpunktis olnud orkestritööks vajalik instrumentaarium. Hulk pille on soetatud, lähtudes nende kasutamisvajadusest orkestris. Kollektiivsete musitseerimisvormide edendamise kaudu loob Viljandi muusikakool paljudele noortele osalus- ja esinemisvõimalusi eripalgeliste muusikaliste tegevustega.
Uus metoodika ootab
Oma ala spetsialistina oskas Bert Langeler äsjase võistluse 20-minutilises kavas oivaliselt eksponeerida kõiki žürii hinnatavaid elemente. Klassikalisele muusikale tehtud reveransi kaudu demonstreeris kollektiiv korralikku intonatsiooni ja pehmet kõla.
Kõrge lavakultuur oma pisemais detailides peegeldas ühelt poolt aadellikku suursugusust, teiselt poolt entusiasmi, enesekindlust ja veel midagi — nimetame seda kas või flirdiks publikuga, kasutades säravat naeratust.
Motiveeritud lapsed on väärtus, mida märgatakse kahjuks liiga harva. Viljandi orkester oli Tallinnas üks väheseid, kes töötasid laval meeskonnana.
Loodetavasti ei kustuta saavutatu motivatsiooni Viljandi muusikakoolis puhkpillimuusikat edasi edendada. Väljakutse võiks olla kahe aasta pärast võistlema minna ka juunioride koosseisuga.
Eelolevast sügisest alustab muusikakoolis tööd puhkpillide rühmaõppegrupp, millest kahe aasta jooksul võiks vormuda võistluse esimeses grupis kaasarääkija. Kõigil 9—11-aastastel muusikahuvilistel poistel ja tüdrukutel ning nende vanematel tuleks valvel olla, et mitte registreerumist maha magada, sest kohtade arv selles grupis on piiratud — kahjuks ei jätku veel kõigile pille.
Põnevust võiks suurendada ka teadmine, et Bert Langeleri ja allakirjutanu koostöös on koostamisel uus rühmaõppe metoodika, mis tugineb end edulugudega tõestanud ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud rühmaõppemetoodikatel (orkestriklassidele), kuid sisaldab eesti lapsele tuttavat muusikat.
Kes lähiajal muusikakooli kollektiivide esinemised maha magab, saab peale äsja pärjatu veel kuulata sümfooniaorkestrit, keelpilliorkestrit, neidude koori ning pop-džässbändi juuli algul Hollandis ja Saksamaal. Bert Langeler on dirigeerimise õpetaja suvistel puhkpillipäevadel Võsul.