Hoiatus ees, trahv järel

Lidia Lall ütleb, et tema töös on oluline tunda liiklusseadust, suuta inimestega rahulikult suhelda ning osata keeli. Peale eesti ja vene keele on parkijad tema poole pöördunud inglise, saksa ja soome keeles. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kell üheksa hommikul täidab kontorisse saabunud parkimiskontrolör Lidia Lall vahetuse kontroll-lehel nime ja kuupäeva lahtri ning astub tänavale.

Leht mapi vahel jääb ootama. Umbes tunni aja pärast jõuab naine kontorisse tagasi ja asub ankeeti täitma. Kirja tuleb panna kõik olulised seigad, mis kontrollkäigul silma jäid.

Kui mõni parkimisautomaat ei tööta, on tarvis üles tähendada, mis sellel viga on ja millal rike avastati. Kontrolör peab fikseerima kõik juhud, mil on jätnud auto tuuleklaasile hoiatuse. Samuti tuleb kirja panna kõik liiklust takistavate asjaolude kirjeldused, näiteks kui mõni tänav on ajutiselt suletud ning seetõttu seal parkida ei saa.

Lidia Lall läheb kaubamaja hoones asuva turvafirma juurest üle tee ja pöörab vasakule, Tartu tänava poole. Sügishommikune kargus sunnib mütsi sügavamalt pähe tõmbama ja kindaidki kätte sikutama. Veerand kümne paiku on liiklus kesklinnas rahulik.

Pildid autodest

Esimene pargitud sõiduk Tartu tänaval on Opeli väikebuss ning selle armatuurlauale on juht jätnud märkmikulehe, millele on pastakaga kirjutanud kellaaja 9.00. Lall viskab pilgu sedelile ja jalutab edasi.

Volkswageni tuuleklaasi alla on juht asetanud parkimiskella. Prisked punased seierid näitavad lillekujulisel kellal 9. Lall võtab taskust telefoni ning pildistab autot eest, diagonaalis paremalt ja vasakult ning viimaks parkimiskella lähedalt.

«Praegu on siin reas põhiliselt Tartu tänaval töötavate inimeste autod. Pildistan neid sageli, vahel jätan hoiatuse, aga olen ka trahvi teinud. Tavaliselt inimesed näevad aknast ja pargivad siis kusagile mujale,» räägib ta.

Mitmest küljest pildistamine on vajalik, kui peaks tekkima vaidlus auto liigutamise üle. Nimelt tohib ühes kohas tasuta parkida kaks tundi. Ainult kella keerata pole lubatud ja fotosüüdistusega saab olnut hiljem tõestada.

Lall toonitab, et kontrolöri eesmärk pole karistada, vaid hoolitseda selle eest, et inimesed, kes tulevad kesklinna näiteks kell 10 või kell 12, leiaksid samuti parkimiskohti.

Tartu tänava poodide ees seisab neli autot. Nordea panga ja «Sakala» lähedal on neid rohkem, sest mõlemad asutused on juba klientidele avatud. Kaubiku rooli kohal näitab kell, et sõiduk alustab parkimist alles poole tunni pärast. Juht on ilmselt unustanud autokella talveajale keerata.

Kontrolör kavatseb teda hoiatada. Võtab juba taskust paberi, ent just siis jookseb panga poolt mees, mõlemas käes mapp, otsekui tiibu lehvitav hiigellind: «See on minu auto! Mis te teete? Mul on ju parkimiskell peal! Ja ma lähen kohe ära ka!»

Lidia Lall selgitab rahulikul toonil, et parkimiskella on valesti kasutatud, ning soovitab mehel sellele pilgu peale heita. Napilt trahvist pääsenud, taipab too kohe, et on unustanud autokella suveaega näitama.

Lall nendib, et umbes kuu aega pärast kellakeeramist on niisugused eksimused väga sagedased ja kaks-kolm nädalat jätavad kontrolörid säärastel puhkudel tuuleklaasile lihtsalt hoiatuse.

Hotelliesise parkla ääres seisab automaat, millest saab autojuht, kes kavatseb parkida kauem kui kaks tundi, pileti osta. Kontrolör heidab pilgu tabloole ja veendub, et see on töökorras: kellaaeg ja kuupäev on õiged. Seejärel libistab ta sõrmed automaadiõnarusse, et kontollida, ega keegi ole masinasse prahti toppinud.

Lossi tänava Tartu ja Posti tänava vahelisel lõigul pildistab Lall nelja tee ääres seisvat parkimiskellaga autot. Nende vahele jääb üks sõiduk, mille tuuleklaasi all on linnavalitsusest ostetud parkimisluba. Esimese kontrollringi ajal seisab tasulise parkimise alal kuus loaga sõidukit.

Lossi tänava autod üle vaadatud ja pildistatud, sammub kontrolör tagasi Tartu tänava poole. Vasakule pole tal mõtet keerata, sest seal on üleval parkimist keelav liiklusmärk. Lossi tänava kinnisvarabüroo, arvuti-, alkoholi- ja lillepoe kliendid pole veel saabunud, näha on vaid piirkonnas töötavate inimeste autod.

Tasulise parkimisala kontrollimiseks kulub Lallil tavaliselt umbes tund. Hommikul, kui autosid on veel hõredalt, jõuab ka poole tunniga tiiru peale teha.

Linnavalitsuse ees seisvaid autosid pole tarvis kontrollida, kuid mööda tuleb neist minna, sest Oru tänaval on parkimine jälle tasuline. Ühtegi autot Oru tänava Linnu ja Tartu tänava vahelisel lõigul siiski pole. Sel kitsal ja käänulisel teel ongi neid väga harva.

Hoiatused

Tänava teine haru, mis suundub Trepimäe poole, annab ühe leiu. Välismaise numbrimärgiga, pika kerega pruun Audi on parkinud maja number 17 ette. Kontrolör võtab taskust oranži paberilehe «Hoiatus parkimiskorra rikkumise eest Viljandi linnas» ja täidab lüngad, võtab veel teisegi, ingliskeelse paberi ning pistab mõlemad kilekotti ja torkab kojamehe vahele.

Päevad pole mõistagi vennad: vahel saab niisuguse oranži hoiatuse tuuleklaasile seitse-kaheksa, teinekord kaks-kolm autot.

Inimesed, kes leiavad oma sõiduki tuuleklaasilt viivistasu teatise, on nördinud ja tunnevad, et neid kiusatakse. Ometi ei seisa kontrolör kannatamatult auto kõrval ega haara pärast tasuta parkimisaja lõppu ruttu pastaka järele, ehkki liiklusseaduse järgi rakendub viivistasu kohe. Lall tunnistab, et tema annab inimestele auto juurde jõudmiseks ikka 10—15 minutit aega.

Ka linnavalitsuse haridusameti ees on parkimine tasuta ning majaesine teelõik on tihedalt autosid täis, paiguti lausa kahes reas. Lall märgib, et kui keegi tahaks linnavalitsuse juurde sõita, siis tasuta alale auto kindlasti ei mahuks.

Parkimine muutub taas tasuliseks Lutsu tänaval. Pool suve ja suurel osal sügisestki polnud kontrolöril sinna asja, sest see piirkond oli liikluseks suletud. Nüüd seisab waldorfkooli ees auto, mille tuuleklaasilt paistab invaliidisõiduki eraldusmärk. Invaliidid võivad auto tasuta jätta igale poole, kus parkimine just keelatud pole.

Mõni meeter enne Pika tänava nurka on õhk täis roosat tolmu ja kõrvulukustavat müra. Kõnniteepanijad lõikavad kive parajaks. Kontrolör peatub nende vastas seisva auto juures. Silmapilk vaikib möirgav ketas ja tööriista hoidev mees hüüab: «See on minu auto!» «Te olete unustanud parkimiskella,» tuletab kontrollija töömehele meelde, et too viibib tasulise parkimise alal.

Järgmine sõiduk on jäetud Kondase keskuse ette. Parkimiskella ega kellaajaga märkmepaberit ei paista. Lall klõbistab telefoni klaviatuuri ja teatab, et auto on pargitud mobiiliga.

Pikalt tänavalt seab kontrolör sammud Kauba tänavale, pöörab siis vasemale ja mõnesaja meetri pärast Lossi tänavalt Väike-Turu tänavale. Seal ühtegi autot ei seisa ja kontrolör astub Arkaadia aeda. Nimelt on üks firma rajanud hoovi nii oma töötajate kui klientide tarvis kivisillutisega parkimiskohad ega soovi, et võõrad oma autosid sinna jätaks. Kontrolör jälgib sedagi.

Üks ring on tasulise parkimise alale peale tehtud. Nüüd astub Lidia Lall kontorisse, saadab pildid Tartusse oma tööandjale, täidab vahetuse lehe ja siirdub uuele ringile.

Ta on Viljandi tänavatel parkimist kontrollinud juba möödunud aasta märtsist ning oma sõnul on see töö talle õpetanud, et ärritunud autoomanikega tuleb rääkida vaikselt, siis hakkavad nad kuulama ja rahunevad.

Parkimiskontrolöri ameti plussideks peab Lall värskes õhus liikumist ja suhtlemist, miinuseks aga tegelemist ärritunud inimestega.