Läinud nädalal Viljandis pärimusmuusika aida katusel töötades märkas korstnapühkija Valbo Tähiste all oleval nõlval, kus suvel oli vihmavesi põhjustanud varingu, sääreluud ning arvas, et see on osa inimskeletist.
Terava pilguga korstnapühkija avastas varingust keskaegse naise
14. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algul oletasid arheoloogid neile saadetud foto põhjal, et tegemist võib olla ka loomaluudega, kuid muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor Karin Vimberg ja arheoloogiaspetsialist Ingmar Noorlaid, kes reedel asja uurima tulid, leidsid, et korstnapühkija oli õigesti märganud.
Nad kaevasid nõlva seest 1,9 meetri sügavuselt välja tervikliku inimskeleti, millest olid puudu vaid parema jala sääre- ja reieluu.
«Võttes arvesse, kui vähe skeletist näha oli, peab tal ikka väga treenitud silm olema, et selliseid järeldusi teha,» kiitis Vimberg leiust teatanud korstnapühkijat.
Hõbedast Saksa ordu killing
Sealtsamast leiti kaks kederkeraamika nõu kildu ja üks importkeraamika kild. «Kederkeraamika killud on kindlasti seotud matusega,» nentis Karin Vimberg.
Kõige olulisem leid oli aga väike münt, mille küljes oli inimese juukseid. Vimbergi sõnutsi on see hõbedast Saksa ordu killing. Kaelas kantava ripatsmündi on verminud
Michael Küchmeister von Sternberg, kes oli aastatel 1414—1422 ordumeister.
Esmaspäevast on luustik uurimisel Tartu ülikoolis, kus sellega tutvub inimluude määramise spetsialist, arheoloog Martin Malve.
«Hammaste põhjal võiks arvata, et tegemist on 30—40-aastase naisega. Tema pikkus võis olla umbes 160 sentimeetrit,» hindas Malve. «Teravilja jahvatati tollal käsikivide vahel ning sisse pandi kivipuru, ehk seetõttu olid leitu tagumised purihambad kulunud. Samuti oli märgata hambakivi, aga kaariest mitte.»
Esialgsel hinnangul on tegemist üksiku laibamatusega. Skelett leiti 1,9 meetri sügavuselt ning selle peal oli mitu täitekihti. Omaaegse haua sügavus oli Karin Vimbergi hinnangul umbes 60 sentimeetrit.
Tema sõnutsi antakse luud ja leiud pärast puhastamist ja uurimist Viljandi muuseumi kogudesse.
Nõlv kindlustatakse
Viljandimaa muinsuskaitseinspektori Anne Kivi ütlemist mööda on linnal kavas varisenud kaldanõlv kindlustada, vältimaks edasist lagunemist.
«Inseneride kinnitusel on ait ise kindlal vundamendil, aga nõlva peaks ikka tugevdama, et rohkem kadunukesi välja ei pudeneks. Parem, kui nad saavad rahulikult olla,» sõnas inspektor.
Et varingu olid põhjustanud pärimusmuusika aida katuselt suurte sadude ajal kahelt poolt alla voolanud vihmaveed, on kavas edaspidi sademeveed kaugemale juhtida. Muinsuskaitseinspektori sõnutsi seal esialgu rohkem uuringuid kavas ei ole.
«Jätame järgmistele põlvedele ka midagi. Viljandis tuleb peaaegu igal pool pinnast liigutades midagi välja — siin on läbi aegade olnud väga populaarne elamiskoht, müstiline ja hinnatud.»
Skeletti märganud korstnapühkija Valbo Tähiste on oma jutu järgi arheoloogiahuviline. Väljakaevamised on teda lapsest saadik huvitanud ning hiljem on ta seda teemat omal käel põhjalikult uurinud. Seega hoiab ta ka korstnaid pühkides varingukohti märgates alati silmad lahti.
Nüüdse leiu puhul märkas ta, et skelett oli asetatud peaga lääne poole, seega ei olnud see tema ütlemist mööda maetud kristlike kommete kohaselt.
«Kahjuks olen pidanud nägema väga palju inimeste luid. Olen ka ehitustel töötanud ning näinud, kuidas ilma igasuguse lugupidamiseta keeratakse ümber keskaegseid kalmistuid. Inimeste säilmetesse peab respektiga suhtuma. Ükskord saame nende luude omanikega kokku ja see ei pruugi olla just väga ilus, mis siis tuleb kuulda,» rääkis ta.