ALUSTASIN MAKSEID teise pensionisambasse 2002. aasta novembris. Minul kui selleks ajaks juba vanal mehel ei tasunud enam kolmandasse sambasse investeerima hakata, seepärast valisin teise samba tasakaalustatud strateegia.
Andres Arrak: Ullikesele maksjale pidur peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüdseks oleme käsikäes Eesti riigiga minu pensionisse panustanud juba seitse aastat. Kontrollisin oma netipangast järele: selle ajaga on minu fondivalitseja suutnud sissemakstud summat 2500 krooni võrra kahandada, olles vahepeal oma halduskulud usinalt sisse kasseerinud.
Uurisin siis huvi pärast eri fondide tootlust. Kuue kuu kokkuvõte: K1 — miinus 8,74 protsenti, K2 — miinus 16,63 protsenti ja K3 — miinus 23,61 protsenti. Kolmanda sambaga on lugu veelgi hullem: V1 — miinus 21,3 protsenti, V2 — 28,92 protsenti ja V3 — miinus 36,77 protsenti.
Seega ulatub oma vanuripõlvest hooliva inimese lühiajaline kaotus sõltuvalt tema ahnuse määrast kümnendikust kuni kolmandikuni. Ja see ei ole kogu kaotus.
Summaarne inflatsioon aastatel 2003—2008 on olnud 30 protsenti. Nii et kolmandiku on minu pensionifond odavnenud ainuüksi inflatsiooni tõttu. Hea, et minu makseperiood kujuneb kokku suhteliselt lühikeseks.
Mind ei lohuta jutt pikaajalisest positiivsest tootlusest. Loomulikult, ka Dow Jonesi börsiindeks jõudis suure depressiooni eelsele tasandile tagasi 1955. aastaks ehk siis 26 aastat hiljem. Minul ei ole lihtsalt aega nii kaua oodata.
SELLES KONTEKSTIS tundub valitsuse ettepanek pensionifondi maksetele kaheaastane moratoorium kehtestada igati õigeaegne ja kohane. Ullikesele maksjale pannakse lihtsalt pidur peale. Sama peaks tegema ka SMS-laenu võtjate suhtes — nende laenude reklaamid on pärast lühikest vaheaega eetrisse tagasi jõudnud.
Pankade kui fondihaldurite pahameel on muidugi mõistetav. Nende kõrgesti kvalifitseeritud ja hästi tasustatud liivakastimängud rahvusvahelistel finantsturgudel on sunnitud hoogu maha võtma.
Ent kogu asjal on ka globaalne dimensioon. Olen üha enam veendunud, et käesolev ei ole mitte niivõrd kinnisvara-, finants- ega majanduskriis, vaid eelkõige väärtuste kriis.
Ka mina teadsin juba 2002. aastal, et kogu mäng ei tasu ennast minule nagunii ära. Aga esiteks on teine sammas kohustuslik ja teiseks maksab hingerahu ka midagi. Lisaks nelja lapse üleskasvatamisele (loomulik pensionisammas) olen ma toetanud Skandinaavia panku ja elavdanud rahvusvahelisi finantsturge.
Moodne urbaniseerunud vabaabielus linnainimene jätab tarbimishulluses lapsed tegemata. Aga et alateadvuses kummitab hirm väeti vanaduspõlve ees, maksabki ta ummisjalu hullumeelseid summasid eri pensionifondidesse. Mis siis, et sama raha eest jõuaks õige mitu last üles kasvatada.
EELNEVAST PIISAB, et teise samba pensionimaksete katkestamine heaks kiita. Olen nimetatud moratooriumi poolt aga ka sel põhjusel, et jooksvate tulude kärpimise asemel tundub tulevaste hoomamatute ja ebakindlate tulude kärpimine igati mõistlikum.
Seepärast ei ole ma nõus rahandusminister Ivari Padari väidetega kaotatud tulude kompenseerimisest. Mingit kompenseerimist ei ole vaja. Sambamaksete katkestamine on tõeliselt solidaarne abinõu kriisisituatsioonis. Valida on, kas jahutada majandust jooksvate kulukärbetega veelgi või kahandada makseid (mõttetusse) pensionifondi. Sellised on lood.