Sakala mehed laulsid Peterburis

Peterburi Jaani kirikus kõlab Sakala meeskoori laul. Foto: Indrek Lember

Läinud aasta algul taasavati suurejooneliselt Peterburi Jaani kirik.

Seal astus üles ka Eesti rahvusmeeskoor, kelle laulja Mareks Lobe on ühtlasi Sakala meeskoori dirigent ja tema viljandlastele Peterburi esinema mineku pisiku sisse süstiski.

Sõit sai teoks kaks nädalat tagasi. Meie mehed andsid Neevalinna eestlaste kirikus koos Tartu naiskooriga Domina kontserdi 27. oktoobril.

Kodus tagasi, on mehed reisiga väga rahul. Koori lauljad Heino Türk,  Aare Kallas ja Uno Käär ütlesid, et 152 aastat tagasi sisseõnnistatud eestlaste kirik Vene suurlinnas on muljetavaldav ning kullasäras kiiskav Peterburi püsib seniajani silme ees.

Tihedalt seotud

Iga Eesti kultuurilooga vähegi kursis olev inimene teab, milline tohutu tähtsus sellel linnal meile on: hulk meie ärkamisaja juhte, väljapaistvaid muusikuid ja kunstnikke ning Vabadussõja väejuhte on oma hariduse saanud just seal. Kõnealuse kontserdi kavagi oli koostatud esinemispaika silmas pidades: enamik ettekandele tulnud heliloojaid oli Peterburiga seotud.

Publiku seas oli nii kohalikke eestlasi, välismaalasi kui venelasi. Kuulama oli tulnud ka bussitäis Tallinna saksa gümnaasiumi õpetajaid, kellega laulumehed piiripunktis kokku olid sattunud.

Vastuvõtt oli soe. Ilmselgelt meeldisid rahvale kõige rohkem need palad, mis kõlasid kahe koori ühisettekandes.

Uno Käär meenutas, kuidas pärast kontserti astus tema ja dirigent Mareks Lobe juurde hallipäine halli habemega mees, kes ütles, et ta on kunagi elanud Siberis Sakala-nimelises külas, ning tundis huvi, mida see nimi tähendab. Et Sakala repertuaaris oli ka kaks hällilaulu, meenutas mees, kuidas vanaema oli talle hällilaulu laulnud. Lõpuks küsis ta, mida tema enda nimi eesti keeles tähendab. Selleks ütles ta uhkelt: Mjuu-ris-taja.

«Selgitasime siis talle, et sellist nime saab kanda ainult suur ja valju häälega mees ning ta peaks selle üle uhke olema. Ta oli härdalt sellega nõus.»

On ju kunagi palju eestlasi nii maad kui leiba otsides ida poole rännanud.

Terve tänav muuseum

Peterburi Jaani kiriku fondi esimehe Jüri Trei põneval juhatusel jalutasid viljandlased mööda Nevski prospekti, mis on otsekui suur muuseum. Hämmastama pani, millised hiiglaslikud summad on kulutatud tsaariaegsete luksuslike katedraalide ja paleede taastamiseks. Nii näiteks on turistidele endises hiilguses avatud Jussupovi palee, mille bolševikud laastasid. Keldris on vahanukkude abil taastatud kuulus stseen Rasputini mõrvamisest.

1881. aastal atentaadi ohvriks langenud tsaar Aleksander II mõrvapaigale annetuste eest püstitatud Mosaiigikiriku seinal on ka Narva linna vapp. Selle kireva ehitise seintele on jäädvustatud kõik, kes hoone püstitamisele kaasa aitasid.

Astuti läbi ka Jelissejevi kaubamajast, kus lakei avas ukse ja tüdruk ulatas punutud korvi, millesse külastaja saab ostud asetada. Pakuti kalamarja, mille kilohind ulatus üle tuhande euro, aga ka küpsiseid, mille paki sai kätte kümne euroga. Viimase ostis mõnigi viljandlane koju kaasa — ikkagi Jelissejevi kaubamajast!

Tagasitee kulges läbi Kroonlinna. Peatuti ka maja juures, kus elas Lydia Koidula. Selle seinale on paigutatud Mati Karmini loodud mälestustahvel. Just sel ajal, kui eestlased maja juures seisid, istus üks valge tuvi plaadi kohal olevale karniisile, otsekui sümboliseerides Koidulauliku vaibumatut soovi kodumaale pääseda.

Tagasitee metropolist, mis üllatas niisuguse luksuse ja heakorraga, mida ei kohta ka paljudes Euroopa linnades, kulges läbi hoopis teistsuguse Venemaa, mis kandis pigem vaesuse ja käegalöömise jälgi.