Isadepäeval rändab peadirigendi taktikepp mantlipärijale

Harry Illak peab oluliseks, et puhkpilliorkestrid mängiksid eesti heliloojate kirjutatud muusikat. Foto: Elmo Riig / Sakala

Jumalik pill. Nõnda iseloomustab dirigent Harry Illak metsasarve. «Mängija teeb, mis suudab, aga vaid jumal teab, kuidas see välja kukub.»

Mismoodi metsasarv kõlama peab, võib kuulda juba homme, kui Harry Illak ühe oma kollektiivi, vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestriga Viljandis Sakala keskuse laval kontserdi annab. Viis aastat tagasi valisid Eesti dirigendid

Illaku selle koosseisu peadirigendiks.

Iselaadne orkester koguneb kolm-neli korda aastas ning siis on sageli kohale kutsutud tippinterpreete, õpetajaid ja ka heliloojaid, kel on seal suurepärane võimalus oma uut repertuaari tutvustada. 2014. aasta üldlaulupeo repertuaar on dirigentidest orkestrantidel juba üle vaadatud ja nad saavad oma kollektiividega seda harjutama hakata.

Illak rõõmustab, et seekord on laulupeo noodid väga korralikud. «Varem kulus terve proovipäev, et noote parandada. Nüüd pole nendega häbi kas või välismaale minna.» Piiritaguseid esinemisi tuleb Illakul oma okestritega aastas paar korda ikka ette ning on üsna tavapärane, et orkestrijuhid konkurssidel ja festivalidel omavahel noote vahetavad.

Mullu pälvis Harry Illak Praha festivalil mitmes kategoorias tunnustuse ja ühtlasi pälvis ta parima dirigendi tiitli. Preemiaga käis kaasas au juhatada ühendorkestri ees festivali lõpulugu ja tänu sellele tekkis tal mitme orkestriga sõbralikke kontakte.

Suure ühendorkestri või laulupeoorkestri juhatamise tunnet on Illaku sõnul raske kirjeldada. «Lähed dirigendipuldi trepist üles, juhatad viis minutit lugu ja ongi kõik. Aga selleks tuleb neli aastat ettevalmistusi teha. Kui esitus õnnestub, käivad sellega kaasas nii mängijate kui dirigendi rahulolu ja õnnetunne. Adrenaliini on neis hetkedes palju, kuid episoode, mida hiljem suudaks detailselt kirjeldada, salvestub vähe.»

Muusikat, mida puhkpilliorkestrid mängida saaksid, on maailmas otsata palju, kuid Harry Illak leiab, et Maarjamaal tuleks rohkem tähelepanu pöörata oma heliloojate teostele. Paraku on orkestrite koosseisud aastatega tunduvalt muutunud ning näiteks Eesti puhkpillimuusika isa David Otto Wirkhausi aegsed noodid, mis on kirjutatud, pidades silmas saja aasta tagust koosseisu, jäävad teinekord nigelaks.

Illaku jutu järgi näevad harrastusorkestrite juhid vaeva selle nimel, et ka meelelahutus- ja olmemuusikat tehtaks pingutuse ja pühendumusega ning tulemust oleks nauditav kuulata. «Ma julgen väita, et orkestrite kõla on viimase paari­kümne aastaga palju muutunud ja ikka paremuse poole.»

Uued torud

Orkestrite kõla on kahtlemata parandanud ka tänapäevased pillid. Harry Illak ütleb, et need pole heli kvaliteedilt võrreldavadki Tuula samovarivabrikust tulnud pillikujuliste pasunatega.

Selgituseks olgu öeldud, et Tuula on läbi ajaloo olnud tuntud väärt samovaride valmistamise kohana. Nõukogude ajal pidid aga väiketehased kas laienema või maa pealt kaduma. Nii hakati Tuulas samovaride kõrval vorpima kõikvõimalikke plekist asju. Tekkis muusikainstrumentide tehas, mille töölistel olid küll plekitööoskused, kuid puudusid muusikalised teadmised.

Tänapäeval on mängijaile avatud kõigi maailma pillipoodide uksed ja valida on nii odavamaid, õpilase tasemele vastavaid instrumente kui sääraseid, mille hind võrdub keskklassi auto omaga. Illak räägib, et tema kollektiividele on aidanud pille hankida kultuurkapital ning isegi põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet on külaelu edendamise sooviga kohalikule orkestrile instrumentide ostmiseks raha andnud.

Isadepäeval võtab Sakala keskuse laval koha sisse üle kolmekümne puhkpillimängija. Kava on kokku pannud peadirigent, kuid orkestrit juhatab kokku kümme inimest. Illak muheleb, et see on üks niisuguse orkestri peadirigendi töö mugavamaid külgi: iga kollektiivi liige saab hakkama ka taktikepiga. «Peadirigent nende lugude ajal ei puhka, vaid istub teiste mängijate kõrval.»

Homne kontsert jääb Illakule selles ametis viimaseks. «Viis aastat on peadirigendile piisav aeg, et jõuaks oma ideid realiseerida ja endast maksimumi anda, jätkamine tähendaks juba iseenda kordamist,» leiab ta.

Ehkki 1965. aastal loodud dirigentide orkestri põhikoosseis on üsna püsiv, astub aeg-ajalt ikka mõni vanem liige kõrvale ja mõni noor tuleb juurde. Nii näiteks on homne kontsert selles koosseisus viimane puhkpilliõpetajale Rein Uusmaale.

Illak tunnistab, et ega orkestrijuhte Eestis ülearu palju ole ning riigi taasiseseisvumine andis puhkpillimuusika harrastajatele paraja põntsu. Enamik orkestreid suutis siiski raske aja kuidagi üle elada ja nüüd koosseisud juba kasvavad.

«Eks neid kollektiive oleks rohkemgi, kui leiduks eestvedajaid, kes suudaks ühiste huvidega inimesi kokku otsida ja tegutsema panna,» lausus Illak.

Mitu orkestit

Harry Illakul on orkestreid, mida juhendada, lisaks Viljandimaale ka Harjumaal. Oma kollektiivide prillikiviks peab ta Viljandi noorte sümfooniaorkestrit. «Selle koosseisu pärast mind Viljandisse kutsutigi.»

Noorte sümfooniaorkestri lugu nimetab Illak oma viimase aja suurimaks kordaminekuks. «Alustasime nullist ning orkestri areng oli sünkroonis majanduse kiire arenguga, mille krooniks kerkis muusikakooli juurdeehitisena orkestrimaja.»

Nüüd ei kujuta Illak muusikakooli ilma orkestrimajata enam ettegi ning nendib, et selle suurepärase akustikaga saal on muusikakooli ja kultuuriakadeemia inimeste tihedas kasutuses.

Oma oskusi ja energiat nii kultuuriakadeemias kui muusikakoolis jagav Illak ütleb, et tema tegutsemise moto on «Teistega koos». «Üksikmängijal pole lootustki muusikamaailmas eriti kaugele jõuda, võimaluste piir saabub väga kiiresti. Nii et meeskonnatöö ja ansamblitunnetus on üliolulised.»

Harry Illak jutustab, et ta on sündinud küll Tallinnas, ent tema emapoolne vanaisa oli Põlvamaal küla esimene kornet ja tema juurde tulid mehed kokku, et surnuaiapühaks lugusid harjutada. Kustumatu mälestus on pealinna poisil sellest, kuidas 1968. aasta suvevaheajal külaorkester taluõuel laulupeo repertuaari õppis.

Juhused ja geenid

Tallinnas juhtus Illaku perekonna naaberkorterisse elama üks konservatooriumi tudeng. Et tal oli vaja pedagoogilist praktikat teha, hakkas ta naabripoissi juhendama. Nii sai Harry Illakust viiuliõpilane ja isa ostis talle Virtsu kaubamajast viiuli.

Mõni aasta hiljem, kui Illak Tallinna muusikakooli astus, tehti talle ettepanek instrumendiks metsasarv valida. Selle valikuga on ta seniajani rahul. «Sain endale eluteele kaasa väga hea, ehkki kapriisse pilli.» Kapriisseks teeb metsasarve Illaku selgitust mööda see, et ta on hästi pika torustiku, väikese huuliku ja suure kõlalehtriga.

Muusika pole Illakute peres see, mis isa laste kõrvalt ära rööviks. Vastupidi, kõik nad on olnud isaga proovides kaasas ning mänginud puhkpillihelide saatel teiste orkestrantide lastega. Harry Illaku tütrest on samuti saanud orkestrijuht. Temagi on üks neist, kes homsel kontserdil esineb.

ÕPINGUD JA TÖÖ

Harry Illak on sündinud 1961. aasta 7. juunil Tallinnas.

• Õppis Tallinna 46. keskkooli kujutava kunsti klassis ning lastemuusikakoolis. Omandas pedagoogilise instituudi kultuuriteaduskonnas kultuuritöötaja - puhkpilliorkestri dirigendi kutse. Ülikooli lõpetamiseni mängis metsasarve tavanditeenuste ansamblites.

• Aastatel 1993—2004 rahvusooperi Estonia metsasarvemängija.

• Aastatel 1998—2004 pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna prodekaan ning õppejõud.

• Aastatel 2004-2005 Viljandi kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakonna juhataja.

• Alates 2005. aastast kultuuriakadeemia õppedirektor.

Allikas: Harry Illak

JUHATATAVAD ORKESTRID

• 1995—2008 Eesti noorte puhkpilliorkestri dirigent (ühtlasi asutaja)

• 1997. aastast Harjumaa noorte puhkpilliorkestri dirigent

• 1991—1993 Saue seadistustööde valitsuse puhkpilliorkestri dirigent (asutaja)

• 1994—2003 Saue gümnaasiumi puhkpilliorkestri dirigent

• 2003. aastast Saue muusikakooli puhkpilliorkestri dirigent

• 2003. aastast Viljandi linna noorte sümfooniaorkestri dirigent (asutaja)

• 2004—2008 Nõmme muusikakooli puhkpilliorkestri dirigent

• 2004—2008 Viljandi muusikakooli puhkpilliorkestri peadirigent

• 2005—2008 vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestri valitud dirigent

• 2008. aastast vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestri valitud peadirigent

Allikas: Harry Illak