Eelmise sajandi algul võis eri seisuses korstnapühkijatel vahet teha mütsi järgi: õpipoiss kandis liibuvat mütsikest, sell kübarat ning meister silindrit.
Must mees näitab kuldset õnnenööpi
10. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas korstnapühkijaks saadi ning mida see väärikas amet endast kujutab, sellest kõneleb kolmapäeval Viljandi muuseumis avatud näitus «Mees kuldse nööbiga».
Muuseumi näitusekorraldaja Liina Roht rääkis, et väljapanek võitis eelmise aasta septembris Narva muuseumide festivalil esimese koha. «Teema on huvitav ja meelelahutuslik ning korstnapühkijad on alati olnud õnnetoojad,» nimetas ta põhjusi, miks näitus Viljandisse toodi.
Muuseumi direktori Jaak Pihlaku sõnul ei ütle korstnapühkija amet tänapäeva noortele ehk suurt midagi, kuid sadu aastaid tagasi oli see väga auväärne ning meistriks õppimine võttis aega aastaid.
«Alustati õpipoisina, kolme aastaga saadi selliks ning sealt edasi võis viie aastaga saada meistriks. Aga igaüks ei tohtinud korstnapühkijaks hakata: pidid olema sündinud korralikust kristlikust abielust,» lausus Pihlak.
Korstnapühkija töö oli väga vastutusrikas ja halvasti tehtud töö eest olid ette nähtud karistused, nii trahv kui arest.
«1630. aastatel hakati tegema tuletõrjemäärusi, mille järgi tuli lasta korstnat pühkida neli korda aastas,» ütles Roht.
Karistati ka linnakodanikke, kes selle korra vastu eksisid. Põhjus oli lihtne: vanasti oli enamik maju puust ning kui tuli lahti pääses, oli oht, et terve linn põleb maha.
Lisaks stendidel olevale info- ja pildimaterjalile on näitusel võimalik vaadata korstnapühkija tööriistu, korstnapühkijaks rõivastatud mannekeeni ja videot, mis jutustab loo korstnasse minemisest. Samuti saab uurida õnne toovaid sümboleid.
«Nööbikeerutamine, aga ka juba korstnapühkija nägemine toob õnne ning kui on vähegi mõistlik soov, läheb see täide,» rääkis Roht.
Suurbritannias usuti ning usutakse ehk praegugi, et õnn saabub, kui võtta korstnapühkija süles oleva põrsa seljast pisut karvu. «Kui korstnapühkijal oli uue aasta algul põrsas kaenlas ja inimene tahtis midagi soovida, pidi ta natukene maksma, et põrsalt karvu tõmmata,» kõneles Roht. Lisaks põrsale on õnne toonud susside sees olevad väikesed abilised, ristikheinaleht ning kuldmündid.
Praegu ei kasuta korstnapühkijad enam samu tööriistu mis eelmistel sajanditel. «Tänapäeval puhastatakse korstnaid terasluudadega, aga varem olid selleks kaseraod ning kui vanasti lasti luuad korstnasse bambusvarrega, siis tänapäeval köiega,» lausus Roht.
Näitus «Mees kuldse nööbiga» jääb Viljandi muuseumis avatuks tuleva aasta märtsini.