Aivar Aotäht: süsimustad neegrid süsimustades kaabudes

Aivar Aotäht Foto: Elmo Riig / Sakala

ON LOOMULIK, et elu areneb ja keel koos sellega. Küll aga ei ole loomulik, kui eesti keelt sunnivad muutma teist keelt kõneleva rahva hinnangud.

Mina olen üles kasvanud teadmisega, et sõna «neeger» on olemuselt täiesti neutraalne. Ei kiida ta selle rassi esindajat takka ega määri ka poriga. Neeger on neeger.

Muidugi ei arene ükski keel omaette, vaid laseb end mõjutada muu maailma kommetest. Kummatigi ei tähenda see, et peame tingimusteta üle võtma kõik teiste rahvaste tavad ja tõekspidamised.

Eestlane on omal maal peremees. See kehtib ka keele kohta. Meil, eestlastel, on omad keelereeglid ja hinnangud. Me ei tohi neid muuta ainult selle põhjendusega, et kuskil mujal arvatakse teistmoodi.

Iseasi on, et teiste rahvaste kombeid on viisakas tunda, eriti neil külas olles. Kui meie siin Eestis võime oma riigijuhtide kohta öelda mida tahes, siis näiteks Taimaal ei lähe me kuningat avalikult solvama. Samuti ei tarvita ükski terve mõistusega inimene Ameerika Ühendriikides kohalikega suheldes «neegri» sõna.

LUGESIN EELMISE nädala «Postimehest» lugu sellest, kuidas Suurbritannia tarkvarafirma katkestas läbirääkimised Eesti ettevõttega, sest üks selle töötaja oli kasutanud oma blogis sõna «neeger». Ometi polnud eestlane ühtki inimest neegriks nimetanud. Ta pani oma blogile pealkirjaks «Codenigger» ehk «Koodineeger». Nõnda kutsutakse isikut, kes tegeleb päevast päeva programmeerimisega. Hiljem jäi see sõnakõlks vaid veebiaadressi osaks.

Kuigi välismaa ettevõtte nii suur neegritundlikkus tundub mulle pentsik, suudan ma seda mõista. Küll aga ei mahu mulle pähe kirjatüki kõrval avaldatud eesti keele instituudi direktori Urmas Sutropi tingimusteta soosiv suhtumine võõrmõjusse. Tema väitel on sõna «neeger» eesti keeles samuti halvustav, ehkki õigekeelsussõnaraamat väidab vastupidist.

Sutrop läheb oma allaheitlikkuses isegi kaugemale ja arvab, et me ei peaks kasutama ka sõna «mustanahaline». Veelgi enam, ta ei soovita isegi rahvust mainida. Vaid «inimene» kõlbavat.

Minu arvates teeb maailma värvikirevus meie elu ainult huvitavamaks ja on väga veider, kui sellest otsesõnu rääkimist peetakse halvustavaks. Eks see ole Sutropi — kui lihtsalt inimese — isiklik arvamus, meil kehtib ju arvamusevabadus.

Kindlasti ei tasu teistel eestlastel Sutropi «neegri»-vaenulikkust üle võtta. Kui mina tahan rääkida just rassist või rahvusest, siis ma seda ka teen ning kasutan selleks loodud sõnu. Kui minu naabriks kolib etiooplane, lätlane, austraallane või mis tahes muu rahvuse esindaja, siis ma nõnda ka ütlen, mitte ei kobise sut­roplikult: «Minu naabriks kolis inimene.»

Muide, hiljuti jäi mulle uudistekanalilt CNN silma lõik, kus asjatundjad arutlesid tabeli juures, millised ameeriklased hääletasid presidendivalimistel Barack Obama ja millised Mitt Romney poolt. Üks lahterdamine oli black-white ehk otsesõnu nahavärvile osutades must või valge.

MÕNDA AEGA tagasi juhtus mulle näppu 1968. aastal Méxicos peetud olümpiamängude eestikeelne raamat, mis ilmus kaks aastat hiljem. «Neeger» oli siis tavaline sõna nagu iga teine. Samas oli see lausa olulisel kohal kõigi rahvaste sõpruse rõhutamisel ja rassismi vastu võitlemisel. Toon siinkohal ära mõned tsitaadid.

Lk 12: «Rassistide vastu omal maal astusid välja USA neegersportlased.» Lk 19: «Tulid Kameruni neegrid, üll kollased hõlstid.» ja «Gaana — süsimustad neegrid süsimustades kaabudes.» Lk 20: «Itaallased köitsid pilku uhke ja erksa sini-valge riietusega, Jamaika neegritarid aga oma keha võluva saledusega.»

Arvake ära, millisest spordialast rääkis peatükk, mis oli leheküljel 29 pealkirjastatud «Jälle neegrid!»? Seda pealkirja oleks saanud kasutada ka äsjastel olümpiamängudel Londonis: tegu oli meeste saja meetri jooksuga.

Lehekülgedelt 36 ja 37 saab teada, kuidas kaks neegersportlast Tommie Smith ja John Carlos marssisid autasustamisele, käes mustad kindad. Hümni ajal sirutasid nad USA tähelipu poole musta kinnastatud rusika ja langetasid pea. Käesirutusega kerkisid püksid ja tuli nähtavale, et jalas olid neil vaid pikad mustad sokid. Pressikonverentsil selgitasid mehed, et must rusikas väljendas neegrite jõudu ja ühtsust, mustades sokkides jalad aga nende vaesust.

«See kõik aga ainult tugevdas neegersportlaste monoliitsust ning nende käitumine leidis mõistmist ja heakskiitu ka paljude valgenahaliste võistkonnakaaslaste poolt,» seisab raamatus.

Lk 71: «Autasustamisel jätkasid efektselt esinenud USA neegrid juba tuttavat protestidemonstratsiooni.» Lk 83: «Ka Robert Beamon ei unustanud kuldmedalit vastu võttes välja astuda USA neegrite huvides. Oli ta ju Smithi, Carlose ja Evansi kõrval neljas tuntuim rassismi vastu võitleja. Olümpiavõitja mõlemad püksisääred oli üles kääritud, et tuleksid esile mustad sokid.» Lk 110: «Kõige kiiremini alustas USA neegritar Scott.»

Olümpiamängude lõputseremoonia kajastamises leiab leheküljelt 353 lõigu: «Järsku tormas üks valges toogas neegersportlane läbi mehhiklaste tiheda rivi idatribüüni ette. Paljad jalad, tooga lehvimas. Just nagu musta peaga valge tuvi.»

Raamatu lõpuosas arutleb autor eesti kaugushüppaja Tõnu Lepiku eduka osalemise põhjal (Lepik hüppas 8.09 ja pälvis viienda koha), kas see tähendab, et kuulsate neegersportlaste sarnaseid talente leidub ka meie hulgas. «Neegersportlastest 8-meetri-mehed on olnud aastakümneid kogu maailma imetlusobjektiks kui harukordsed talendid,» tõdeb autor.

Tulen korraks veel tagasi eesti keele instituudi direktori Urmas Sutropi juurde, kes unustaks ära rassi ja rahvuse ning räägiks ainult inimesest.

Mõnikord piisab tõesti vaid «inimesest». Ka 1968. aasta olümpiamängude raamatu autorid olid sellega päri. Kaugushüppes maailmarekordi 8.90 meetrit püstitanud mustanahalise Robert Beamoni kohta ütleb pildiallkiri vaid: «Inimene, mis sa tegid?!...»

MINA OLEN ajakirjanik. Minu elukutse esindaja kohta öeldakse teinekord kirjatsura või leheneeger. Lausun nõnda isegi ega pea seda üldse halvustavaks, pigem muhedaks kõnepruugiks. Õigekeelsussõnaraamat selgitabki «leheneegrit» kui naljatades öeldes lehemeest.

Muidugi ei pea me aastakümnetetaguse aja kombel neegrit igal võimalikul juhul neegriks nimetama. Pealegi oleks sageli täpsem kõnelda hoopis mulatist. Kindlasti aga ei ole õige «neegrit» maapõhja tümitada.

Ma ei näeks põhjust pahandada, kui tõmmunahkne tegelane ütleks eestlase kohta kahvanägu, valgenahk, hele inimene, albiino... No ja mis siis?

Hea või halb, solvav või mitte — eks see ole suuresti kinni inimese tõekspidamistes ning hinnangutes. Ju saab paljusid sõnu öelda nii sõbralikult, neutraalselt kui mürgiselt.

Loodan, et eestlane jääb omal maal peremeheks ja seda ka keeleliselt. Aitab võõrväe ees kuulekast koogutamisest. Muidu läheb nii, et kunagi kuulutab tarmukas ametnik isegi «inimese» ebasoovitaks sõnaks, sest milleks elusolendeid — inimesi, loomi, linde ja teisi — üksteisest eristada. Mina olen olend ja sina oled olend. Või siis lihtsalt elusorganism.