Seinalt pudenevad kivid varitsevad jalakäijaid

Kui veetorni teise korruse akna kohal kõõluvad kivid peaksid ühel ilusal päeval alla kukkuma, prantsatavad need otse kõnniteele, mida kasutavad sajad linlased. Foto: Elmo Riig / Sakala

Jalakäijatel, kelle teekond viib mööda Viljandi turu naabruses asuvast veetorni majast, on põhjust heita selle juures kahtlustav pilk ülespoole.

Kui «Sakala» palus mullu detsembris lugejatel teada anda avalikest kohtadest, kus inimeste elu või tervist varitseb nähtav oht, tuli kümnete teiste vihjete seas toimetusele märgukiri Leola ja Jakobsoni tänava nurgal oleva kõrge veetorni elamu kohta.

Juba siis ähvardas ühe teise korruse korteriakna kohalt sületäis kive kõnniteele prantsatada. Et seinast eemale turritavad tellised olid niiske ilmaga ülejäänutest tumedamad, võis oletada, et vesi tungib nende taha ning annab külmudes seina lagunemisele hoogu juurde.

Olgugi et ohtlik koht on pärast seda leidnud leheveergudel äramärkimist vähemalt kahel korral ning toimetus edastas eelmiste jõulude paiku alarmeeriva tähelepaneku ka linnavalitsusele, pole hoone omanikud vahepeal ohu likvideerimiseks midagi ette võtnud. Alles nüüd, kui heitlike sügisilmade mõjul hakkas pisemaid kivitükke pudenema ka maja kõrgematelt korrustelt, ilmusid kõnnitee äärde varinguohust teatavad kollased sildid.

Turvavõrk tulekul

Et hoones asuvate korterite omanikud pole ühistut moodustanud, on keeruline kelleltki maja kui terviku kohta selgitusi nõuda. Suurim vastutus lasub osaühingul Leola Kinnisvara, kes ostis 2009. aastal linnalt maja kaks esimest ning kolm viimast korrust, mis varem olid kohaliku vee-ettevõtte käsutuses.

Kinnisvarafirma juht Raul Alliksaar ütles end maja painavast varingutõvest teadvat ning teatas, et lähiajal võetakse möödakäijate turvalisuse nimel abinõud tarvitusele. Tema sõnul on eriti ohtlikuks muutunud just maja ülemine ots, kus jäätuv vihmavesi ja tuul on kive ja neid siduvat segu lagundanud aastakümneid. Nüüd kavatsetakse pudedaks muutunud välispind katta turvavõrguga, mis takistab fassaadist lahti pääsevatel osakestel alla langeda.

Suurema osa ajast Hispaanias elav Alliksaar ei osanud täpselt öelda, mismoodi teise korruse korteriakna äärist parandada kavatsetakse. Ta lubas, et töömehed vaatavad selle koha kriitilise pilguga üle ja otsustavad sealsamas, milline on kõige targem lahendus.

Maavalitsuse terviseedenduse peaspetsialist Elo Paap, kes on aastaid õhutanud viljandimaalasi senisest rohkem elukeskkonna turvalisusele tähelepanu pöörama, tunnistas, et samasuguseid ohte varitseb meie linnades kahetsusväärselt palju. Samas polevat elanikud kuigi agarad neist teada andma.

Juhuslik teave

«Meie tervisetoa kodulehel on sellekohastele vihjetele spetsiaalne koht, kuid kahjuks jõuavad asjalikud teated sinna suhteliselt harva. Pigem kuulen tähelepanekutest seltskondlikes vestlustes oma tuttavate käest,» rääkis Elo Paap.

Kuigi paljud Viljandi majad on elanike õhukese rahakoti tõttu kaua remontimata olnud, ei ole need Paabi hinnangul siiski enamasti nii halvas seisukorras, et inimesed peaksid neist möödumiseks teisele poole tänavat minema. «Loodetavasti pole siin põhjust karta nii hullu asja nagu Pärnus, kus mõni aasta tagasi terve maja tänavale vajus.»

1960. aastal valminud Viljandi veetorni-elamu ülemistel korrustel olevad mahutid kandsid linna ühisveevärgis tähtsat rolli esimesed kolmkümmend aastat. 1990. aastate algusest on need olnud kasutuseta, sest vesi jõuab linlaste kraanidesse elektripumpade jõul.