Kellele muld, kellele kuld

Ants Tamme Foto: Erakogu

SOTSIAALSE SIDUSUSE ministeerium — seesuguse nimetusega asutus figureeris läinud hooajal Eesti Televisioonis jooksnud sarjas «Riigimehed». Meie pisiriigi kurvastavalt täiuslikku bürokratiseerumist ja korrumpeerumist naeruvääristav sari oli üldistusjõult võrreldav brittide maailmakuulsa pika pilkesarjaga «Jah, härra peaminister!», mis on sihitud bürokraatiahüdra kui ühiskonda mädandava, ennast kodanikkonna elumahladest parasiitlikult nuumava sajapealise lohemao kohanemise ja mugandumise vastu riigis.

Kõik see ja rohkesti muudki elustub kujutluses, kui lugeda 29. oktoobri «Postimehest» mittetulundusühingu Vaba Isamaaline Kodanik ühe käilakuju Aimar Altosaare visioonitiinet arutlust «Hädas pehme varaga». Pehme vara all mõistame kõige üldisemas mõttes eelkõige seda, mis on hädavajalik inimeksistentsi kestvuseks, ning kuivõrd inimsõbralik ja kestlik on meie 21-aastane taasiseseisvunud riik.

Parempoolse poliitiku kohta üllatuslikult sotsiaalseid väärtusi rõhutavas arvamusartiklis on nimetatud need esmatähtsad ülesanded, mis on ilmtingimata tarvis seada tulevikus senise sotsiaalministeeriumi kõrvale loodava sotsiaalse sidususe ministeeriumi põhiülesanneteks.

Kui vaadelda seda teemat mitte satiirilises võtmes, vaid läbi tõsise elutarga prisma, tuleb nentida, et meil on bürokraatlikult kalgi mainega sotsiaalministeeriumi kõrvale teovõimelisemat ja meie tillukese rahvuse säili(ta)miseks toimivat keskasutust hädasti tarvis.

Aimar Altosaare visioonis meie ühiskonnale väga vajalik sotsiaalse sidususe ministeerium peab esmajoones arendama koostöövõimet ja süvendama usaldust ühiskonnas tervikuna, ent see võiks täita ühtlasi rahvastiku- ja regionaalministri ülesandeid.

Euroopas sõjapurustuste tõttu nälginud Saksamaa hämmastavalt kiire majanduslik ja poliitiline taassünd osutus teatavasti võimalikuks eeskätt seetõttu, et Bonnis eaka Konrad Adenaueri juhtimisel tegutsenud liiduvalitsus ei pidanud kramplikult silmas pelgalt riigi rahanduslikku tasakaalustatust, vaid kavakindlalt ka sõjatormides räsitud kodanikkonna sotsiaalseid vajadusi.

Meenub, et kui ma aastatel 1997—1999 Tiit Vähi juhitud koalitsioonis riigikogusse kuulusin, oli toonase valitsuse poliitika üldnimetaja just sotsiaalne turumajandus. Ka järgmine, Mart Siimanni valitsus juhindus eeldusest, et rahvamajanduse arengu üks peatingimusi on inimeste sotsiaalsete vajaduste ja ainelise turvalisuse tagamine.

Seejärel võimule rebinud parempoolsed lausliberaalsed jõud tegid aga esmajärjekorras panuse ettevõtluse kiirele arendamisele, jättes rahva sotsiaal-kultuuriliste vajaduste leevendamise mingisse ulmelisse aega, mil riik on rikkamaks saanud.

Milleni inimeste sotsiaalsete tarvete pikaajaline tagaplaanile jätmine on viinud, näitab noorte ja võimekate riigikodanike rohkearvuline võõrsile elama ja töötama siirdumine.

Valitsuse küünilisus ei väljendu paraku üksnes lausvaletamises rahvale (Silver Meikari juhtum), vaid kahjuks selleski, kuidas ta näeb ja mõistab sotsiaalküsimuste lahendamist. Nii kulus arstidel ja teistel meedikutel streikimiseks lausa mitu nädalat, enne kui sotsiaalminister ja riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees viimaks ometi hakkasid mõistma vajadust töötüliläbirääkimistel innukamalt osaleda.

Samal ajal jätkub lasterikaste perede, pensionäride ja puudega inimeste õigustatud nõudmiste süstemaatiline eiramine üldise ja ära leierdatud põhjendusega: kui riik saab millalgi rikkaks, küll me siis pensione ja toetusi suurendame. Seni aeg-ajalt armulikult tehtavad tillukesed pensionitõstmised ei kata aga elukalliduse tõusu.

Valitsus ei ühine Euroopa sotsiaalhartaga küüniliselt lihtsalt sellepärast, et ta ei kavatse seda nagunii täita.

Visionäär Aimar Altosaare ettekujutuses on Eesti sotsiaalmajandusliku arengu esmatingimus ühiskonna «pehme vara» kaitsmine. Peale noortele soodsate arenguvõimaluste loomise ja ettevõtluse soodustamise näeb Altosaar ka keskmist ja eakamat põlvkonda. Nende kogemused ja elutarkus kui ühiskonna kullafond tuleb taas kasutusele võtta.

Eakamatel inimestel on oskused ja kindel roll sidustada perekondi ja ühiskonda. Põlvkondade koostoime ja vastastikune austus on iga ühiskonna kestlikkuse eelduseks. See ongi sotsiaalne sidusus.