Merca: hämamine on masendav ja punk

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Näitleja, luuletaja ja laulja Merle Jääger ehk Merca on peagi Viljandi publiku ees.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Reedel, 9. novembril juhatab punklauluõhtu «Harjaga ja harjata» Viljandi pärimusmuusika aidas sisse autorilauluõhtute sarja «Kui polekski ilmas ruttu...» uue hooaja.

Näitleja ja luuletaja Merle Jääger ehk Merca ning lauljad Tõnu Trubetsky ja Allan Vainola arendavad laulude kaudu kordumatut ja kontrollimatut vestlust.

Korraldajad tuletavad meelde, et kui ka publikul on isetehtud laule, on kõik huvilised oodatud üles astuma kontserdile järgneval vabalaval.

Merca, olete laval küll väga tihti, kuid ilmselt mitte eriti sageli kui punkpoetess.

Enam, jah, pungiga seoses väga tihti lavale ei kutsuta.

Kui natuke minevikku piiluda, siis kas Trubetsky ja Vainolaga olete varem üldse lava jaganud?

(Mõtleb pikalt.) Ega vist ei ole. Ei, oota! Siiski, olen küll, «Jaanika paanikal». (Eesti esimene suurem punkfestival 1987. aastal — toimetus).

Mis reedel Viljandis juhtuma hakkab?

(Reipalt) Ei tea, eks kohapeal paista. Ma tõesti ei tea.

Hästi punk suhtumine! Kui läheme korraks ajaloos tagasi, tuleb tunnistada, et näiteks meie laulvat revolutsiooni vedasid punkarid üsna tuntaval määral.

Absoluutselt kindlalt. Mulle meenub seoses sellega üks märk, mida Munk (Ivo Uukkivi) ikka rinnas kandis. Seal oli kiri, et Ivar Kont presidendiks. Ma muide ei tea, mis Kondist tänaseks saanud on, oli teine vist turvamees ja muidu igati ontlik inimene. Pole teda sada aastat näinud...

Kui praegu ühiskonnas ringi vaadata, siis pungilikuks põlguseks ühiskondlike normide vastu peaks olema väga soodus pinnas, eriti kui arvestada, mis parasjagu poliitikas sünnib.

Kindlasti. See hämamine, mis käib, on ikka kuradi masendav, jumala eest. Kui ma vaatan reformarite vastuseid küsimustele, kust nad said raha, mida erakonna kassasse kantisid, siis on need tegelikult maailma kõige pungimad vastused. See on ikka eriti totaalselt kõva punk! Ämm laenas raha! Sukasäärest leidsin! Vedeles kodupõrandal! Peldikupaak läks umbe ja leidsin sealt kilekotitäie pappi, ise ka ei tea, kuidas see sinna sai. Mõtlesin siis, et mis ma teen sellega, endal nagu vaja ei lähe, annan erakonna kassasse. Uskumatu!

Kuivõrd praeguse pungiliikumisega kursis olete? Üht-teist näikse ikka toimuvat.

Oojaa, noori ikka tuleb peale. Ega mu enda tütreke väike kuula ka mingit peavoolu kraami — juba sealtkaudu kostab midagi.

Eesti punkluule kohta on öeldud, et ta asub nagu kirjanduse ja mittekirjanduse piiri peal. Kuidas see väide teile kui luuletajale tundub?

See on nüüd küll naljakas määratlus! Aahh, eks see ole mingi järjekordne kriitikute joga, nemad tahavad iga asja lahterdada.

Võiksime arutleda näiteks sellest, et punkluule tekkis varem kui räpp. Kuhu me räpi siis kvalifitseerime? Asub ta punkluulest kirjandusele lähemal?

Kirjandus ja luule on viimasel ajal muidugi väga laiad mõisted. Kirjanduse alla liigitatakse isegi blogisid ja luuleks peetakse tekste, mis — vabandust! — minu silmis on lihtsalt luuleblogi. Mind sellised asjad aga üldse ei kõneta.

Tean ühte tuntud arhitekti, kes omal ajal napsise peaga viljeles täpselt samasuguseid riime kui räpparid praegu.

Eks räppi kutsutagi sageli mustade pungiks.

Seda küll.

Mul on muide räpi esialgse olemuse kohta oma teooria. Minu arvates on räpil ja regivärsil äärmiselt palju ühist. Võtame kas või seto pulmad või muud sellised üritused, kus hakati võistu laulma. Räpp on ju ka tulnud omavahelisest mõõduvõtmisest, et kes on kõvem mees. Duelliks tuli leida kiirelt sõnu, aga see, kui lauljad hakkasid omavahel võistlema, on meil Eestis juba vanadest aegadest teada. Eesti regivärssi annab väga hästi räpi võtmes laulda. (Laulabki nii: Lätsi küllä, lätsi-lätsi küllä.)

Kui mustad väidavad, et nemad on selle avastanud, siis minu jaoks on see täielik nonsenss. Seal pole midagi uut. See kõik on ugride alalt pärit. Kõik on pärit Hüperboreast.

Tegelikult on tore näha kaheksakümnendate lõpust tuntud toredaid harjaga mehi ja naisi praegu mitmel elualal vastutavatel kohtadel.

Tore jah. Asi on tegelikult väga lihtne. Kes siis punkarid õieti olid? Ikka need, keda mingi ühiskondlik konnasilm häiris.

Tagasi üles