/nginx/o/2012/11/06/1415542t1h0a29.jpg)
26. oktoobril oli Viljandi pärimusmuusika aida väikeses saalis Johanna-Adele Jüssi debüütplaadi «Kiilid» esitluskontsert, mis mõjus ootamatult saabunud oktoobrikuu lume kiuste soojalt ja tekitas kuulajates samasuguse tunde kui kiilide lend sinavas taevas.
Johanna-Adele Jüssi on Eesti üks silmapaistvamaid pärimusviiuldajaid, kelle muusikaliste kollektiivide nimekiri on pikk: Johanna-Adele Jüssi nimeline trio, duod Jo Einar Janseni, Tuulikki Bartosiki ja Sven Midgreniga ning lisaks ansamblid Evighetens Orkester ja Blink.
Viiulit mängima hakkas Jüssi juba varakult. Ta on õppinud Viljandi kultuuriakadeemias ja osalenud programmis «Nordic Master in Folk Music».
Kontserdil esinesid Johanna-Adelega veel kitarrist Jalmar Vabarna, kontrabassist Taavet Niller, norra viiuldaja Jo Einar Jansen ning rootsi viiuldaja Sven Midgren. Seesama koosseis on esindatud ka plaadil, kuid väikese erandiga: kontrabassi mängib salvestatud kiilide lennus taanlane Nicolaj Wamberg.
Pärimusmuusika aida väike saal oli muudetud väga hubaseks. Iga kuulaja sai meeneks või nälja peletuseks kaasa võtta koduaia õuna.
Sõbralik õhkkond
Kontserdi avalugu oli hästi valitud, sest lõi kuulajate seas omapärase sõbraliku õhkkonna. Tooni andis intiimsus: ükski pill polnud helindatud ning interpreedid vestlesid publikuga vahetult, sest puudusid mikrofonid, mis enamasti määravad lavalise asukoha ja publikuga tekkiva distantsi. Lavalt tulnud vabadus mõjutas ka kuulajaid. Nood said pingevabalt kontserti nautida ja kaasa mõtiskleda.
Johanna-Adele virtuoossus tuli eriti esile palades, mida ta esitas üksi ning mis olid tema komponeeritud. Iseäranis meeldejääv oli lugu, mis jutustas rattaga mäest alla sõitmisest — tundest, mis tekib, kui tuul sasib juukseid ja adrenaliin voolab soontes.
Tema loomingus on tunda eesti, taani, norra ja rootsi pärimusmuusika mõjusid ning midagi, mis on omane saartele: üksindus ning kokkusaamine ununenud sõbraga. Kontserdil mainis Johanna-Adele reisimist, sest see kajastub tema muusikas rannaliivale jäetud jälgedena, mida meri ära ei uhu.
Sügava mulje jättis nimilugu «Kiilid», mis manas kuulaja vaimusilma ette suve ning tekitas tunde, nagu kuuleks kiilide lendu.
Sügav lihtsus
Duoesituste puhul tõstan esile professionaalsust: instrumendid kõlasid suurepäraselt, interpreedid suhtlesid vastastikku ja kuulasid teineteist; oli nauditavaid variatsioone ja improvisatsiooni... Niisugust maagiat saab nautida ainult kontserdil, mitte kodus soojas tugitoolis plaati kuulates.
Kontsert mõjus turgutavalt ja soojalt.Varem olen Johanna-Adelega kokku puutunud jutuajamistel ning kuulanud teda mitmesugustes koosseisudes, kuid mitte sellises formaadis, kus tema loomingut oleksid esitanud need interpreedid.
Meelde jäi lihtsus. Kõik ei pea olema tohutult keeruline, et olla sügav. Nauditavaks muutsid õhtu interpreetide kohalolek hetkes ning see, kuidas koosseis ühes püsis.
Muusikat esitati akustiliselt — siiralt ja intiimselt. Lõpetan Johanna-Adele Jüssi lausega, mis on võetud projekti «Hooandja» debüütplaadi «Kiilid» iseloomustusest.
«Plaadi nimilugu «Kiilid» on lugu tumesiniste tiibadega kiilidest, neist kõige ilusamatest, kes lendavad päikeses sillerdava vee kohal ja tuletavad meelde, et oma unistustega tasub olla väga ettevaatlik: kõige suuremad neist kipuvad ju täide minema!»
Mul on hea meel, et kiilid said lendu. Kuulake nüüd neid.