Pimedal ajal helkuri kandmine päästab kõige hullemast

Et autojuhid jalakäijaid ka pimedal ajal tähele paneksid, peavad nood end hästi nähtavaks muutma ja parim moodus seda teha on kanda helkurit.

Maanteeameti Lääne regiooni liikluskasvatuse osakonna juhataja Sirli Leieri sõnul müüakse suurtes ketipoodides küll mitut masti helkureid, kuid sugugi kõik need ei ole kvaliteetsed ega täida küllalt hästi oma põhiülesannet — sõiduki tulede valguses helendada. «Jalakäijate helkur on Euroopa Liidu direktiivi kohaselt isikukaitsevahend ja kui see ei vasta turvalisusnõuetele, siis see jalakäijat ei kaitse,» lausus ta.

Leieri ütlemist mööda on kvaliteetsed helkurid pakendatud ja pakendil peab olema kirjas kasutusjuhend koos standardi tähistusega CE EN 13356: 2001. Ta lisas, et pehme helkuri puhul on üheks kvaliteedi näitajaks sellel olevad pisikesed kolmnurgad. «Riidest valmistatud helkuritel neid kolmnurki pole, siis tuleb ikkagi vaadata tootjafirmat.»

Leier soovitab siiski eelistada pehmetele kõvasid plasthelkureid. «Soovitan osta valge helkuri või siis erkkollase, sest need peegeldavad valgust heledamalt,» rääkis ta. «Helkurit saab kontrollida kas pimedal ajal väljas või pimendatud ruumis taskulambiga silmade kõrguselt sellele peale näidates.»

Maanteeameti andmetel kaotas selle aasta üheksa kuuga asulavälisel teel pimedal ajal liigeldes elu kaheksa jalakäijat ja kaks jalgratturit. Vigastada sai üheksa jalakäijat ja kaks jalgratturit. Eelmisel aastal hukkus pimedal ajal liigeldes 16 jalakäijat ja kolm jalgratturit.

Sirli Leier rõhutas, et helkuri kvaliteedi kõrval on väga tähtis see ka õigesti rõivaste külge kinnitada. Tema sõnul peab helkur jääma autotulede ehk maapinnast 40—50 sentimeetri kõrgusele ning jalakäija peab kõnnitee puudumise korral liikuma alati vasakpoolsel teepeenral näoga vastutulevate autode poole. Liiklusseaduse järgi peab jalgrattal ja pisimopeedil põlema pimedal ajal või halva nähtavuse korral sõites ees valge ja taga punane tuli.

See, et helkur on riiete külge õigesti kinnitatud, ei tähenda Leieri sõnul muidugi, et öisel ajal õnnetusi üldse karta ei oleks, küll aga väheneb nende tõenäosus.

Leier rääkis, et kui jalakäija võib tuledega sõidukit näha juba väga kaugelt, siis sõidukijuht eristab helkurita jalakäijat lähitulede valgel alles 30 meetri pealt. Seevastu nõuetekohaste helkuritega jalakäija paistab sõiduki lähitulede valguses silma juba 130—150 meetri kauguselt.

«50-kilomeetrise tunnikiirusega liikuv sõiduk võib ju 30 meetri pärast pidama saada, kui tema reageerimiskiirus on üks sekund, aga meie hulgas on ka aeglasema reaktsiooniga sõidukijuhte,» kõneles Leier. «Kvaliteetsete helkuritega jalakäija puhul on autojuhil aega reageerida rohkem kui üks sekund ning ta saab vajaduse korral oma sõitu aeglustada.»

Aeg teeb oma töö

Ükski asi ei kesta paraku igavesti. Helkuritele kehtivusaega küll määratud ei ole, aga kogemused on näidanud, et neid peaks vahetama üle aasta.

«Kui helkurit iga päev kasutada, siis ta paratamatult kulub ja järgmisel hooajal ei pruugi enam oma tööd kvaliteetselt teha,» rääkis Sirli Leier ning lisas, et helkur peab kauem vastu, kui seda valgel ajal kas taskus või kotis hoida.

Sel aastal eraldas maanteeamet politsei- ja piirivalveametile 112 000 helkurit. Neid jagatakse politsei partullautodest jalakäijatele, keda märgatakse pimedal ajal asulavälisel teel ohusituatsioonis liikumas. Lisaks jaotatakse teise kooliastme õpilastele ja eakatele 39 000 helkurit. Oma osa saavad ka jalgratturid: maapiirkondades ja asulavälistel teedel liiklejaid ootavad 5000 ohutusvesti ja 10 000 komplekti kodarahelkureid.

Helkureid ei jagata niisama

Sirli Leier tõdes, et helkureid ei jagata inimestele siiski niisama, vaid sellele peab eelnema koolitus või teavitustöö. «Eelmisel nädalal sain Viljandisse Sakala keskusse kogunenud eakatele südamele panna, et nad pimedal ajal enda küljes helkurit kannaksid,» rääkis ta ning lisas, et üritusel viibinud olid väga üllatunud, kui helkuri tasuta kaasa said.

«Helkuriteemalised koolitused on käimas ka Viljandimaa koolides. Neil osalevad nii õpetajad kui õpilased alates neljandast klassist. Et veenda lapsi ja õpetajaid helkuri kasulikkuses ning muuta nende liikluskäitumist teadlikumaks, näidatakse neile spetsiaalseid mudelharjutusi,» kõneles Leier.

Niisugused koolitused toimuvad näiteks Viljandi Jakobsoni ja Paalalinna koolis, Halliste põhikoolis ning Tarvastu, Abja ja Suure-Jaani gümnaasiumis.

Ka Viljandi politseijaoskonna juht Alvar Pähkel märkis, et helkureid jalakäijatele niisama näpu vahele ei visata, vaid jagatakse ikka vajadust mööda ja konkreetset situatsiooni silmas pidades. «Kui mõningad pimedad «kollid» politseipatrulli vaatevälja satuvad, siis püüame eelkõige nemad nähtavaks teha ja seejärel kaaluda nende vastutusele võtmist.»

Politsei pole Pähkli sõnul kunagi oma töös esikohale seadnud karistamist. «Kõige parem oleks, kui iga inimene küsiks endalt, kas ta pimedal ajal tervena ja elusana koju jõuab,» nentis ta. «Küsimus on ka sõidukijuhtides: pimedal ajal ootamatult auto ette ilmuv helkurita jalakäija või valgustamata jalgrattur võib teha temast süüta süüdlase. Kas keegi meist tahaks endale sellist vastutust võtta?»

Pähkli ütlemist mööda on politseinikud sügiseste pimedate ilmade saabudes helkurite kandmist järjepidevalt kontrollinud. Ta tõdes, et kuigi liiklusseaduse järgi peavad kõik jalakäijad alates 2011. aasta 1. jaanuarist helkurit kandma ka asulasisesel teel ja valgustatud kõnniteel, pole paljud seda veel endale teadvustanud ning ikka leidub neid, kes pole helkuri vajadusest aru saanud.

«Seal, kus on pimedad nurgad ja tänavad, on politsei sääraste seadusrikkujatega karmim, kesklinnas hästi valgustatud kõnniteel piirdutakse pigem suulise märkusega. Helkuri kandmise kohustus on aga kõigil,» rõhutas Pähkel.

KUIDAS OSTA?

Kvaliteetsel helkuril peavad olema kirjas

• tootenimetus «Helkur»

• andmed tootja kohta

• CE-vastavusmärgis

• viide standardile EN 13356: 2001

• eestikeelne kasutusjuhend.

Allikas: maanteeamet