Hollandlane Reijn Dirksen lõi 1947. aastal Marshalli plaani jaoks plakati, millel Euroopat kujutati 15 rahvuslipu värve kandvate purjedega laevana. Kolm seal kujutatud lippu, Türgi, Islandi ja Norra oma, tunduvad praegu üllatavana — Island on riigina pankrotis, Türgit tahetakse üha vähem Euroopa Liidu pardal näha ning Norra pole ise ühinemissoovi avaldanud.
Enne sajandivahetust tegi Andrew Moravcsik plakatile väikesed muudatused. Türgi, Island ja Norra olid nüüd pildilt kadunud ning nende lipud olid asendatud Hispaania, Rootsi ja Soome omaga. Moravcsiki abikaasa Anne-Marie Slaughter töötab USA välisministeeriumis poliitosakonna juhatajana. Tema väite kohaselt on Euroopa Liit tavaline riikide ühendus, millel pole kunagi olnud «riigi kvaliteeti».
Vanade Euroopa riikide juhid kõnelevad aina enam euroliidu murenemisest. Palju vähem on liitriigist rääkijaid.
On vähe usutav, et europarlamendi liikmed saavad kuigi palju mõjutada suurriike toetama väikeriikide suveräänsust ja omariiklust. Tundub, et parlamendisaal on pigem koht, kus saab vajaduse korral sõna võtta suurriikide pilli järgi tantsides, sest tegelikud otsused viiakse täide Euroopa Komisjoni käputäie inimeste parima äranägemise järgi.
Ei saa eitada, et Eesti on saanud tõukefondidest investeeringuteks suuri summasid. Aga kellelt raha saad, selle pilli järgi tantsid, moosipurgid kaenlas ning suhkrutrahvid Damoklese mõõgana pea kohal. Eks kaitse ka suurriigid oma huve nii rahvuspoliitikas kui majanduses.
Kui analüüsida valitsemise ja õigusemõistmise korda, siis on hulk märke, mis viitavad liitriigile. Teisisõnu: kohati nähakse laeva ilma lippudeta. Siit ka küsimus: kas meil on ühe- või mitmetasandiline Euroopa? Selles peavad europarlamendi valijad ise selgusele jõudma.
Ja kui jätkusuutlik Euroopa Liit üldse on? Kuidas ühilduvad või lõimuvad omavahel rahvuslik puri ja rahvusteülene laevakere? Selle kohta pole veel õpikuid kirjutatud. Ka mitte selle kohta, kas mõni idabloki riik kavatsetakse varsti üle parda visata. Diplomaatiliselt, sõbralikult.