Eesti neiud kihutavad mootorratastega Itaalias

Mirell Põllumäe hakkas pitbike’iga sõitma 15-aastaselt. Kahel aastal on ta jõudnud Eestis naiste edetabelis kokkuvõttes kolmandale kohale. Tänavu aprillis osales ta Soome-Eesti maavõistlustel. Foto: Erakogu

Järgmisel nädalal kihutavad kolm Viljandimaa neidu pitbike’idel Põhja-Itaalias Novara linna ringrajal, et võtta mõõtu rahvusvahelisel motokrossivõistlusel.

Abja-Paluojalt pärit Mirell Põllumäe on 18-aastane neiu, kes tuleval kolmapäeval sõidab koos Kristiina ja Kristel Rabaga võistlusel «Indoor Acsi World Cup — Recetto Novara».

Mirell Põllumäe, kui tähtis see võistlus teile on?

Osalejaid on paljudest riikidest ning kõik tahavad oma taset hoida. Kindlasti annab võistlus vägeva kogemuse, millest õppida, ja võimaluse näha tippklassi sõitjaid.

Mingit tulemust loota veel ei oska, sest ei tea, millised on konkurendid, kellega tuleb rinda pista. Selge on see, et tippsõitjate keskel midagi suurt oodata pole, kuid muidugi annan endast parima.

Kuidas te sinna saate?

Eestist minnakse üheskoos suurema pundiga. Selleks on renditud buss, kuhu mahub ka varustus. Mina lähen koos isaga, minekut toetasid mu perekond, vallavalitsus ja paar ettevõtjat.

Kui tavaline see on, et tüdrukud sõidavad motokrossi?

Minu vaatenurgast on see üsna normaalne, kuid mitte väga populaarne. Eks ole palju neid kõrvaltvaatajaid, kes arvavad, et oleme puhta hullud. Vastassugu leiab tihti, et tüdrukud peaksid ikka leebemate asjade juurde jääma, kuid pole me nii õblukesed midagi.

Eestis sõidab pitbike’i võistlustel umbes kuus tüdrukut. Motokrossi harrastajaid on aga veelgi ja loodud on omaette naissõitjate klubi. Kahjuks pole neil kõigil julgust meeste sekka sõitma minna. Välismaal on naissõitjate tase väga kõrge.

Mis mootorrattal sõidate ja milliseid tulemusi olete saavutanud?

Sõidan Zongshen Pitpro Lite 155-ga. 2010. ja 2011. aastal sain Eesti arvestuses naiste kokkuvõttes kolmanda koha. Tänavu lõpetasin vigastuste ja ratta viperuste tõttu naisteklassis kahjuks neljanda kohaga ja hobiklassis olin üheksas.

Kristel ja Kristiina Raba on mõlemad märkimisväärselt tublid sõitjad ning Kristelil on ette näidata ka väga tugevaid kohti meeste keskel.

Kui sageli treenite?

Füüsilist trenni üritan teha kõik päevad, kui rajale ei saa. Vahel tuleb ka puhkepäevi sisse lasta, aga mul kipub neid kohati liiga palju olema.

Rajatreeningut saan teha vastavalt aastaajale. Suvel on vaba aega rohkem ja sõidan nädalas kaks kuni kolm korda. Tavaliselt on siis igal nädalavahetusel võistlused. Kooli ajal on asi raskem, sest vabad on ainult nädalavahetused, siis peab piirduma ühe või kahe korraga. Vahel tulevad sisse lausa mitmenädalased pausid.

Trenni üritan teha võimalikult erinevatel radadel, kuid kodurajaks on Tihemetsa Lauri krossirada. Kuulun ka sealsesse klubisse. Talviti käime Sõmerpalu sisehallis. Põhiline treeningukaaslane on onupoeg Günther.

Kui noorelt motokrossiga alustasite?

Pitbike’iga alustasin alles hiljuti, 15-aastasena, aga motospordi pisik on mul sees juba lapsest saadik. Sõitsin juba üsna noorelt eri masinatega.

Olen alati olnud hästi energiline ja püsimatu ning teismelisena lõi see eriti välja. Motokross vajab täit pühendumist ja see aitas mul end rakendada. Muidugi on ette tulnud ka palju raskusi. Olen tänulik isale ja vanaisale, kes on viitsinud minuga vaeva näha.

Ma ei oska öelda, millal oleks õige aeg alustada, ent ilmselt on parem algust teha väga noorelt, sest siis oled võimeline rohkem õppima. Aga seda piiri ei ole, et kahekümneselt on liiga hilja. Peab lihtsalt tahtmist ja huvi olema, siis on võimalik kõike saavutada.