/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
Tänavu suvel saabus Kerstenhofi kaks härrat, von Anrepid. «Neist üks, Frank on sündinud 1938. aastal siin Eestis ja teine, Malte kuskil Läti külas, kui mõisast põgeneti,» räägib Kärstna kooli direktor Anu Roht.
Anrepid käisid sugulaste sünnikodu kaemas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kerstenhofi, ühe oma suguvõsa mõisatest, leidsid Kanadast tulnud mehed üles mõisaraamatu järgi.
Rohu juttu mööda on teada, et von Anrepid olid Kärstnas juba XVIII sajandi lõpul, järelikult pidi siis olema ka mõis.
«Öeldakse küll, et meie mõis pärineb XIX sajandi keskpaigast, aga barokkstiilis uks näitab midagi muud,» tähendab ta. Olgu öeldud, et mõisa ainuke originaalne restaureeritud barokkuks seisab tualettruumi ees.
Mõisaportaalist selgub, et barokkstiil valitses Eesti mõisates XVII sajandi keskpaigast XVIII sajandi teise pooleni.
Praegu pole Kärstna mõis enam barokne, vaid neoklassitsistlik, neobaroksete ja juugendlike sugemetega.
Mõisa vanim osa on XVIII sajandi lõpu kahekorruseline varaklassitsistlik ehitis. 1900. aasta paiku lisati sellele algsega risti paiknev tiib, mis tegi ehitise endisest poole suuremaks. Kogu hoonele anti ümberehitusega juugendlik väliskuju.
Uus härrastemaja ei saanud paraku püsida kuigi kaua: 1907. aastal valla pääsenud tulekahju jättis sellest alles üksnes müürid. Põlengu järel taastati mõisahoone arhitekt Otto Wildau projekti järgi küll endises mahus, kuid juugendi asemel hakkas seal domineerima neoklassitsism.