Kerstenhof on umbes kolmsada aastat vana. Viimase stiilimuutuse tegi ta sadakond aastat tagasi. Kerstenhof on põrsaroosa ja temas kihab elu. Väljast valvab teda neljandat sajandit veetev sametiseks sammaldunud tammepuu.
Mitmesaja-aastane härra või ehk hoopis proua Kerstenhof kannab roosat
3. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlased tunnevad Kerstenhofi nüüd Kärstna mõisana ja tamme ei hoia enam 1919. aastast peale korras von Anrepite aadliperekonna aednikud.
Rehaga kraapimist küll kostab, aga need on moodsad oranžid plastrehad, mida välgutavad koolipere liikmed.
Asfaldile langenud lehtede riisumise heli sekka kostab talgupäeval mõni reibas tere. Siis hõikab üks naisehääl põõsaste vahelt: «Noh, kuidas sul siis läheb?» Vastuseks saab ta algklassipoisile kohase vastuse: «Hästi.»
«Kas magasid puhkepäeva hommikul kaua?» uurib naisehääl edasi.
«Ei,» kostetakse lühidalt ning sinise jope ja tuttmütsiga tegelane kepsleb minema.
Taas kostab üksnes kraaps-kraaps, kraaps-kraaps.
Kärstna mõisa kolis kool juba 1924. aastal. Praegu askeldab seal 12 õpilast. Lasteaias on 18 last ja oodata on 19-ndatki.
Enne lund kraamib mõisapargist ja iidse tamme alt sügisprahti koolipere, kellele on appi tulnud ka lapsevanemad. Esimest korda. Varem pole mõisakoolis sellist kogukonda hõlmavat talgupäeva peetud. Koolipere on ise hakkama saanud.
«Liilia, minge sööma ka! Võtke külaline kaasa ja sööge sooja suppi. Jõuate küll!» hõikab Kärstna kooli direktor Anu Roht, kui mõnetunnine pargikorrastus hakkab lõpule saama.
Talgutoiduks pakutakse hernesuppi ja pannkooke moosiga.
Ballisaalis mängiti palli
Eriti palju mõisaaegsest pargist järel pole. Kunagi said aadlikud silmitseda peosaalist iluaeda, kuid nüüd meenutab toonast vaadet üksnes ruumi nimetus: aiasaal.
Aiasaal on Kerstenhofi kõige uhkem tuba. Sinna pääseb puust peatreppi mööda. Kes trepilt alla kiikab, võib teadetetahvli all veel näha mõisa originaalvärvi. See on khaki. Nüüd on mõis seest tumedamat karva roosa — pehme ja lastesõbralik.
Aiasaal on punakat tooni. See kooliperele esialgu ei meeldinud. Kahtlusi tekitasid ka valged restaureeritud paneelid. «Arvasime, et lapsed ei hoia neid,» tähendab Anu Roht.
Praeguseks on õpilased tõestanud vastupidist: pärast 1999. aasta renoveerimist on paneele tulnud üle värvida vaid üks kord.
Varem olid aiasaalis kooli kehalise kasvatuse tunnid, sealsete ornamentide ja kiviahjude vahel peeti kõik pallimängud ja võistlused. Selle kohta passib tõesti öelda, et õnneks oli sakste pärand nõukogude ajal kaetud mitme värvikihiga.
«Sellist ilu ei tohtinud siis olla,» põhjendab Roht. Iseenesest mõista polnud toona lühtreidki laes. Selle asemel valgustasid saali seinte külge kinnitatud valged kuppellambid.
Restaureerimistööde ajal tuli ahjudelt koorida sinist, roosat, halli ja kes teab veel mis karva kihte, kuni lõpuks pääsesid päevavalgele algsed savipruunid nikerdistega äärised. Pragunenud valged kahhelkivid vahetati välja.
Rohu sõnutsi on osa ornamente küll pisut kannatada saanud — näiteks lilleleht on puudu, sest mõni koolikott kipub ju lendu minema —, aga üldiselt on kõik algupärane.
«Kool hoiab mõisal elu sees,» tähendab Roht ja lisab, et enamik lapsi armastab oma Kerstenhofi. Vahel on seinale mõni kritseldus tekkinud ja teinekord tuleb öelda, et vaadatagu, kui ilus on ümberringi, kuid üldiselt on kokku lepitud, et kui sodi tekib, koristatakse see kohe ära. «Kui miski jääb kauemaks, tekib sellele õige pea midagi juurde,» tõdeb Roht.
Meenutus möödunust
Ühel põrandalaual olevat kirjutist hoitakse mõisas siiski au sees.
«Olen siin käijatelt ikka küsinud, kas neil on selline ese, mille kohta võib öelda «Tervitusi teisest ilmast!»,» lausub Anu Roht.
Mõisahärra von Anrepi rohelises salongis seisab riiulil parketiliist, mis kannab kirja: «Töötasid siin parketi juures aasta 1957 augustikuul Seemen Hans, Viktor Heinmets, Elmar Noop. Laua leidja, kes sa ka ei ole, tea, et meie käed on siis ehk ammu puhkamas.»
«Super!» sõnab direktor vaiksemalt. «See on tervitus teisest ilmast. Kõik need mehed olid kohalikud. Parketiliistul on Elmar Noobi kiri ajast, mil töölised tegid renoveerimist,» lisab ta.
Mõisahärra rohelises salongis ehk von Anrepi ruumis on teisigi mälestusesemeid. See on taastatud niisugusena, nagu ta kunagi oli. Tõsi küll, varem toanurgas paiknenud kaminat enam pole. Nõukogude ajal lõhuti majast välja kolm kaminat ja ehitati kinni läbisõit — ikka luksuse vältimiseks.
«Söögisaali asemel oli mõisaajal läbikäik. Mõisnikud sõitsid tõllaga sinna alla ja läksid siis trepist üles tuppa,» märgib Roht.
Teenijate ruumid olid all ja härrade omad üleval. Veel võib von Anrepi salongis näha tema tumerohelise kamina tükke ja suurt tükki ilusat asja, nagu Anu Roht riiulilt tõstetud eset nimetab.
«Kas olete kunagi marmorit katsunud? Proovige,» pakub direktor lahkelt ja ulatab külastajale oma suuruse kohta äraütlemata raske vaasi. See leiti katuse vahetamise käigus pööningult. On veel kena aiakaunistus, mis tuli välja maa seest, kui koolile mõne aasta eest maakütet paigaldati. Varem oli ruumide soojana hoidmiseks tulnud kütta 30 ahju.
Ja siis veel vestibüülilaud. See ainuke mõisaajast säilinud mööbliese osteti 2007. aastal tagasi Viljandi antikvariaadist. Heledast puidust klapplaua all oli seisnud kiri, et see on toodetud Riia mööblivabrikus aastatel 1900—1914, ostetud Kärstna mõisa, sattunud Vabadussõja pöörises Kärstna veskisse ja olnud hoiul sealses salves.
Maksta selle tagasi ostmiseks 7000 krooni polnud Anu Rohu sõnutsi palju, kui laua väärtust arvestada: saab vähemalt lastele näidata, mida üks vestibüülilaud tähendab. «Küllap istus selle taga mõisaproua, korjas tšervoonetseid, korrastas dokumente ning kirjutas lapsi üles,» rääkis Roht.
Olla mõisakooli direktor tähendab ajada kooli ja lasteaia kõrvalt ka mõisa asju. Anu Roht on ise siin õppinud, elab praegugi Kärstnas ega kavatse kuhugi kolida. «Põhjus on väga lihtne: mu abikaasa ei kujuta ette, et peaks linnas elama,» lausub ta ja lisab, et kaasagi on õpetanud seal 30 aastat.
Anu Roht on Kärstna mõisakooli eesotsas olnud 1997. aastast. 2000. aastate keskpaiku liitus kooliga lasteaed. «Mõis on meile nagu teine kodu,» märgib Roht.
«Päris kodu on 500 meetri kaugusel. Istume hommikul, joome kohvi ja vaatame, kas kooli juures on kõik korras. See on professionaalne kretinism,» naerab direktor.