Kaia Iva: erakondade rahastamine on muutunud hulga läbipaistvamaks

Isamaa ja Res Publica Liidu riigikogu fraktsiooni esimees Kaia Iva Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Kolmapäeval koos kolleegidega Viljandimaal käinud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esimees Kaia Iva leiab, et töö erakondade rahastamise läbipaistvuse nimel ei lõpe kunagi, aga aastatetaguse ajaga võrreldes on selles suuri edusamme tehtud.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) riigikogu fraktsiooni liikmed Kaia Iva, Helir-Valdor Seeder, Priit Sibul, Ene Ergma, Andres Jalak, Annely Akkermann, Toomas Tõniste, Aivar Kokk, Ülo Tulik, Tõnis Lukas, Marko Pomerants ja Erki Nool kohtusid kolmapäeva hommikul erakonnakaaslastest Viljandimaa omavalitsusjuhtidega ning suundusid seejärel maakonna eri paikadesse. Kaia Iva tutvus Tarvastu muusika- ja kunstikoolis tahvelarvuti tunniga.

«Sakala» usutles teda vahetult pärast kohtumist omavalitsusjuhtidega.

Kaia Iva, millise sõnumi erakonnakaaslastest Viljandimaa omavalitsusjuhid Eesti elu kohta andsid?

Sõnumeid oli kahesuguseid. Ühest küljest oldi rõõmsad ja räägiti kõigest sellest, mis on õnnestunud Euroopa Liidu, saastekvoodi või mõne muu toetusraha abiga teoks teha. Positiivsena toodi välja ka Viljandi ümbrusesse jäävate valdade ühinemise protsess, mis on maakonnale kahtlemata väga tähtis.

Olin Türi linnapea, kui mitu valda ühinesid. See oli samal ajal, kui Viljandimaal sündis Suure-Jaani vald. Selline protsess ei ole lihtne, aga see on oluline.

Teisalt räägiti sellest, mis on igal pool Eestis ühtmoodi mureks — omavalitsuste tulubaasist. Inimeste palgaootused on suurenenud ja kulud kasvanud. Seetõttu tuleb arutada, kuidas omavalitsused olemasoleva rahaga toime tulevad.

Jutuks oli seegi, mismoodi Euroopa Liidu abiraha kulutada. Ühest küljest on tore vaadata kõike, mis selle toel valmis saab, teine pool puudutab aga seda, kuidas neid rajatisi ülal peetakse ja kui otstarbekad need on. Tuleb väga täpselt mõelda, milliseid hooneid järgmise perioodi jooksul ehitada, et valmivad majad tühjaks ei jääks.

Omavalitsustele on oluline ka kõik see, mis puudutab kooliharidust. Järgmise aasta eelarvesse planeeritud õpetajate palga tõus seab nad teatud mõttes surve alla, sest palgakõrgendust soovivad ka need töötajad, kes saavad töötasu omavalitsuselt.

Võib vist öelda, et opositsioon on järgmise aasta riigieelarve kohta teinud rohkem kriitikat kui tavaliselt ja süüdistanud seda sihipäratuses. Kuidas seda kommenteerite?

Ma ei nõustuks, et kriitikat on rohkem tehtud. Pigem on öeldud, et eelarves on väga olulised asjad, palju on muudatusi, aga igal pool on tehtud natuke.

Ühe mu kolleegi arvates võiks järgmise aasta eelarve kohta väga suurte mööndustega öelda, et see on liiga ilus, et olla tõsi. Tõepoolest on pingutatud, et keegi ei jääks vaeslapse rolli. Aastad on olnud keerulised ja kärped karmid ning igaühel on õigus küsida, mis talle tuleval aastal paremaks muutub.

Rääkides eelarve sihtidest, võiks nimetada kolm märgusõna: inimesed, pered ja haridus. Järgmisel aastal tõusevad näiteks lastetoetused — tõsi küll, esimese ja teise lapse puhul vajaduspõhiselt ehk kindlate kriteeriumide järgi. Arvestuslikult võiks sel moel suuremat toetust hakata saama veerand kuni kolmandik kõigist lastest. Alates kolmandast lapsest tõusevad toetused kõigil.

Teie koalitsioonipartner Reformierakond on sattunud väga keerulisse seisu: Silvergate, erakonna kontorite ees streikivad inimesed ja nii edasi. Mida see IRL-ile tähendab?

Selline situatsioon on poliitikas kõigile kaunis keeruline, sest nende teemade puhul kiputakse üldistama ning kõiki ühtmoodi halvustama ja kritiseerima. Kõige rohkem saavad siis pihta need, kes ei ole juhtunuga seotud ning kellel pole põhjust tunda süüd.

Niisugune olukord ei tee riigivalitsemist kergemaks ka selle poolest, et iga päev tuleb teha otsuseid, mis on vajalikud, aga mõnes mõttes ebamugavad või keerulised. Kui rahva ja poliitikute tähelepanu läheb riigi juhtimiselt ja igapäevaelu korraldamiselt mujale, ei tule see koalitsiooni tööle kindlasti kasuks. Praegu ma aga ei näe, et see oleks mõnda protsessi riigikogus või valitsuses pidurdanud.

Mis võiks ühiskonnas tekkinud rahulolematuse vastu aidata?

Variante on mitmesuguseid. Üks neist on inimestega kõnelda ja oma tegudega näidata, et me talitame nii, nagu räägime. Mis puutub koalitsioonipartnerisse, siis tema peab leidma ise teed ja viisid, kuidas ta oma valijaid ja rahvast laiemalt kõnetab.

Riigikogus on menetluses üsna mitu eelnõu, mis peaks täpsustama näiteks neid seadusi, mis käsitlevad erakondade rahastamist ja selle kontrollimist. Uue teemana on käsil riigikogulase immuniteedi täpsustamine. Loomulikult ei saa selliste arutelude käigus tekkida populaarsete otsuste jada, kuid asjade avameelne arutamine peaks siiski kasuks tulema.

Ei saa ka salata, et mitu seljataha jäänud rasket aastat on inimestes väsimust ja ängi tekitanud. Seepärast on ka emotsioonidki suuremad. Majandus aga kosub ja kui inimesed sellest rohkem osa hakkavad saama, on lootust, et emotsioonid vaibuvad ja arutelud muutuvad selle võrra sisulisemaks.

Kas valitsejad on rahvale infot serveerides vigu teinud? Vahetevahel võib mõne poliitiku sõnavõttu kuulates jääda mulje, et teiste riikidega võrreldes läheb Eestil hästi ja meil pole nurisemiseks vähimatki põhjust.

Tõsi see ju on, et kui võrdleme eri majandusnäitajaid või -uuringuid, siis Eesti ei näe Euroopa riikide seas sugugi halb välja. Kuid ka statistikat esitades on kõneleja empaatiavõime väga tähtis. Kui on juttu sellest, kuidas keskmine palk on tõusnud või töötus vähenenud, aga ühel konkreetsel inimesel ei ole hästi läinud, siis ta vaatabki seda isiklikust murest lähtudes ja küsib, et millest me räägime.

Samas ei tule kindlasti kahjuks, kui teadvustame, mida näitavad arvud. Pealegi ei tohi riigijuhid olla ülearu muserdunud, see tooks pigem õnnetust juurde. Olukordi selgitades tuleb leida tasakaal.

Mõõdukaks optimismiks on meil põhjust.

Mainisite ennist, et üks võimalus ühiskonnas valitsejate suhtes rahulolematust vähendada on täpsustada erakondade rahastamissüsteemi. Sellest, et parteide rahastamine on läbipaistmatu, on räägitud juba aastaid, ometi pole sellesse pimedasse kotti seni valgus jõudnud. Kas julgete väita, et süsteem muutub lähemal ajal  läbipaistvamaks?

Varem on sellest üsna umbmääraselt räägitud. Tavainimest see ju otse ei puuduta. Aga kui vaatame, mis on muutunud erakondade rahastamises aastate kaupa, julgen väita, et see on läinud mitu korda läbipaistvamaks ja mõistlikumaks. 20 aastat tagasi ei olnud selles peaaegu mingeid reegleid ega seadusi. Ka see, mis oli kümme aastat tagasi, oli sootuks teistsugune kui praegu.

Erakondade rahastamise seadusi on järk-järgult tehtud, täpsustatud ja parandatud. Need on muutunud konkreetsemaks ja ka läbipaistvust on rohkem, kuid töö selle nimel ei saa kunagi valmis.

Erakonna raha liikumise ja annetuste teemal on tehtud mitu ettepanekut. Üks variant on veebipõhised lahendused, mis võimaldaksid ajakirjanikel ja teistel inimestel interneti teel täpselt vaadata, kes ja millal on erakonnale annetusi teinud ning millised on olnud partei valimiskulutused. Avalikkus on selliste asjade puhul kõige parem jälgija.