Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/01/1404692t1hff11.jpg)
Nagu traditsiooniks või ajakohaseks rituaaliks on saanud, leiab 2. novembril kell 19 Viljandi Jaani kirikus Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikute kaasabil jälle aset hingedepäeva kontsertmõtisklus. Musitseerivad muusikaosakonna üliõpilased ja õppejõud, vahemõtisklusi kuuleb koguduse õpetajalt Marko Tiituselt ja allakirjutanult.
Taas jõuame hingedeaega, mil aastaringi valgema osa saagid on salves ning meile antakse aega tulemused üle vaadata, teha otsustusi ja valikuid, kuidas edasi liikuda. Millised on meie hinge salasoovid ja mõtted? Mida näitavad järjekordselt sellele ristteele jõudnutele märgid — olgu siis nende sees või ümber?
Kui mul paluti kirjutada hingedepäeva mõtisklus, tuli mulle miskipärast esimese märksõnana pähe «muutused». Eks neid ole meie elus, eriti meie ümber, olnud viimastel kümnenditel kogu aeg — olgu siis väiksemaid või suuremaid. Tundub, et selle aastaga oleme taas jõudnud suuremate lävele.