EI OLE siin ilmas midagi uut. Me oleme oma aja lapsed ning võtame igapäevatoimetustesse kaasa sellest lähtuvad arusaamad, tõekspidamised ja eelistused.
Valimiste kassikuld
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üpris inimlik on näidata end tegusa ja toimekana. Kas sellest ka nähtavat kasu sünnib, ei näi mõnikord olevat tähtis. Poliitikutel on kiusatus üllatada kodanikke millegi silmapaistva, erakordse ja ebatavalisega, sageli süüvimata selle sisusse ja mõistmata tagajärgi.
Kahju, kui nii toimivad rahva valitud saadikud. Mõned poliitikud ja ärieliiti kuuluvad inimesed kasutavad teadlikult võtet juhtida tähelepanu tühistele asjadele, et karavan saaks oma hämarat teed mööda rahulikult edasi minna.
MÕNI AEG tagasi tõstatati meedias niinimetatud ülekaaluliste küsimus, mis seoti töötasuga. Oktoobri esimesel poolel esitleti avalikkusele mõtet anda kõikidele lastele valimisõigus. See ettepanek tehti kõrgeimas rahvaesinduse paigas, riigikogu saalis.
Lastele valimisõiguse andmist põhjendati nagu sellistel puhkudel ikka ilusate argumentidega. Põhiväitena toodi esile, et laste sündimus on väike ning eakate osa ühiskonnas suur ja muudkui kasvab. Seetõttu jääb lasterikaste perede hääl jõuetuks ega kosta seadusandjateni.
Kõik see on tõsi, aga osaliselt ja moonutatult. Keda saadikud Toompeal siis ikkagi esindavad ja millised volitused neil on? Kas tõesti enamik vanavanemaid ei tea ega soovi näha laste ja noorukite probleeme? See ei ole nii.
ETTEPANEK ON minu arvates jabur ja mõttetu. Valimisõigus ei suurenda sündimust ega too riigikassasse raha juurde. See tekitab hoopis probleeme. Eelkõige on need juriidilist laadi, kuid lisanduvad ka eetilised ja moraalsed nüansid.
Ettepanek rikub valimisõiguse põhiprintsiipi, sest valimisõigus on teatavasti otsene ja hääleõigust ei saa kellelegi edasi kanda. Pealegi nõuab see Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmist, sest põhiseadus sätestab ju konkreetse vanusepiiri. Seda ei tohi minu arvates muuta hetke ajel.
Poliitikud unustavad, et valimistest osavõtt on meil üsna nadi. 2011. aastal käis valimas ligi 63 protsenti hääleõiguslikke kodanikke ehk umbes 580 000 inimest.
Olen olnud aastaid Viiratsi vallavolikogu liige. Kohalikel valimistel on probleem, et inimesed ei soovi volikogusse kandideerida. Nii oli Viiratsis võimalik pääseda sinna mõnekümne häälega. Kandideerimise soov on kesine just nooremate inimeste seas. Ehk tuleks meil pead vaevata küsimusega, kuidas seda suhtumist muuta?
Kahju, kui ühiskond laseb end pseudoprobleemidest kaasa tõmmata. Meie riigi põhihäda ei ole kehtiv valimiskord, vaid miski muu, ja seda mõistavad eliidiinimesed väga hästi — kuulugu nad poliitilisse, äri või kultuuri mõttelisse sihtrühma.
On mõistetamatu, et rahvasaadikud kulutavad aega tühjade ideede arutamisele ja näilistele probleemidele. Nii mõneski valdkonnas on mindud üksikute inimeste ja nähtuste rõhutamisega liiale. Jõutud on lihtsustamiseni.
Tark ei torma — kiirustada tähendaks sama mis enne saabuvat vihma loohein nurmele laiali laotada. Lastele valimisõiguse andmine muudaks valimised märksa segasemaks.
Kujutame endale ette tulevikus asetleidvaid vaidlusi — võib-olla koguni kohtuvaidlusi — lapse valimisõiguse endale saamise üle. Arutletaks, kumb vanem ostis järglasele kaunima mänguasja, küpsetas parema koogi, käis lapsevanemate koosolekul ja nii edasi. Kindlasti jätkuks juristidel ja valimiskomisjonidel tööd.
ÕIGUSKANTSLERI ANDMETEL elab Eestis ligi 45 000 last vaesuse piirimail. Jääb arusaamatuks, mis takistab riigiisasid seda probleemi jõulisemalt lahendamast. Ehk on põhjus selles, et radikaalne otsus seab ohtu senised hüved ja nende ootuspärase taotlemise?
Siinkohal tagasihoidlik mõte. Nõukogude ajal kehtis niinimetatud lastetusmaks, mis oli kaks protsenti töötasust. Konkreetne ja lihtne. Nagu teame, on praegused kuuekümnendates eluaastates mehed selle üle elanud. Niisuguse lihtsa lahenduse tarvis on vaja üksnes parlamendi konsensust.
Ehk on siiski nii, et eakate inimeste kuldne tarkuseiva on ka seekord väärtuslikum noorepoolsete suurest vasehunnikust või säravast kassikullast. Väljapakutav idee ei lahenda lastetuse probleemi, ei suurenda iivet ega too raha juurde. Ei kosuta rahvuslikku rikkust ega vaimuvara.
Lõpetuseks Karl Ristikivilt laenatud mõte: eksib, kes usub, et rahva hinges elab igatsus elada iga päev läbi midagi uut, üha imelisemat, veidramat, ebausutavamat. Rahva hinges elab vastupidine soov: rahvas armastab püsivust, lihtsust ja selgust. Alaealiste valimisküsimuse tõstatamist võib vaadelda kui asjatu rahulolematuseleegi ülespuhumist või tühikargamist.