Pangajuht: Viljandimaa ettevõtetel on rammu teha uus arenguhüpe

Riho Unt

FOTO: Margus Ansu/ Postimees

SEB panga juhatuse esimehe Riho Undi hinnangul pole viljandimaalastel ilmtingimata tarvis igatseda oma kodukohta moodsaid vidinaid tootvaid kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid, sest liinitööliste tasu on kõigis tootmissektorites suhteliselt sarnane.

Tema kinnitust mööda võivad ka puidu- ja tekstiilifirmad pakkuda tasuvamaid kohti, kui õpivad andma oma toodetele senisest suurema lisandväärtuse.

SEB hiljutisest kokkuvõttest nähtub, et alates 2007. aastast on Viljandimaa ettevõtete arv kasvanud tervelt 43 protsenti. Riho Unt, olete viimasel ajal üksipulgi analüüsinud kõiki Eesti piirkondi. Milline paistab Viljandimaa eeltoodud näitaja poolest teiste Lõuna-Eesti maakondade seas?

Samasuguse kasvuga ei saa hoobelda sugugi igal pool. Eesti peale kokku on uusi ettevõtteid 2007. aastaga võrreldes juurde tulnud keskmiselt 18 protsenti. Seega on Viljandimaa kasv olnud väga hea.

Teisalt on selge, et seal, kus juba varem oli ettevõtteid rohkem, nagu Tallinnas, Tartus ja Pärnus, pidigi kasv olema väiksem.

Üks on selge: Viljandimaa on end kriisi ajal näidanud ettevõtliku maakonnana: eksportivate ettevõtete osa on endiselt suur. Ent tuleb öelda, et kriis on kasvatanud inimeste ettevõtlikkust kogu riigis. Oleme ettevõtlikumad kui teised Balti riigid.

Millega te seda seletate?

Kriisis vähenes tööhõive ja inimesed pidid selle kompenseerimiseks midagi ise ära tegema.

Selle poolest ei tohiks Eesti Lätist ja Leedust kuidagi erineda. Ka neid tabas majanduskriis.

Tööhõive probleemi lahendamiseks on kaks moodust: sa kas vaatad paluvalt teiste poole ja ootad, et sinu probleem lahendataks, või võtad ise midagi ette. Eestlased paistavadki silma otsustavamate ja pragmaatilisematena.

Eestlased ei ole järelikult harjunud, käsi pikalt ees, riigi poole vaatama.

On märgata jah, et siin otsitakse hätta sattudes agaramalt lahendusi. Miks muidu oleks ettevõtete arvu kasv põhinenud just uutel väikeettevõtetel ja FIE-del.

Väikeettevõtjate teenuste ja toodete puhul seisneb sageli häda väikeses lisandväärtuses. Viljandi maakond annab kogu Eesti sisemajanduse koguproduktist veidi üle kahe protsendi, Harjumaa ja Tallinn ühtekokku seevastu üle 70 protsendi. Mil määral lubavad SEB rahastatud investeeringud väita, et ka Lõuna-Eestisse tekib senisest keerulisemat ja tulusamat ettevõtlust? Millal me hakkame tegema kallimat tööd?

Suund on ilmselgelt sinnapoole. Viljandimaal on hulk tublisid ettevõtteid, kes suudavad oma kaupa suures mahus eksportida. Neilt võib nii mõndagi oodata.

Eksportijaid on meil tõesti palju, aga enamjaolt tegutsevad need tekstiili- või puidusektoris, kus müüakse sageli väikese lisandväärtusega tooteid. Teisisõnu teenivad need ettevõtted suhteliselt vähe ja maksavad ka suhteliselt väikest palka.

Küll need palgad ka tõusma hakkavad. Ajal, mil sisendid, nagu tööjõud ja elekter lähevad järjest kallimaks, pead vee peal püsimiseks paratamatult liikuma väärtusahelas edasi. Kui oled müünud mõnda aega puhast ümarpalki, tuleb sul varem või hiljem hakata kante sisse saagima ja lõpuks päris keerulisi detaile tegema.

See kõik nõuab aega, sest nii nagu inimesed õpivad tasapisi juurde, peavad ka ettevõtted arenema loomulikku rada mööda.

Usun, et praegu on paljudel väga head võimalused kerkida uuele tasemele. Kõige tähtsam on, et Viljandimaa ettevõtted suutsid kriisis vee peale jääda ja on nüüd valmis oma äri kasvatama. Konkurentsivõime on igal juhul paranenud, sest firmad on muutunud efektiivsemaks.

Ma ei saa jätta meelde tuletamata, et siin on Eesti kõige madalam keskmine palk.

Ma ei ole selles päris kindel.

On küll. Statistika näitab.

Võib-olla tõesti. Aga laias laastus on ikkagi kõige tähtsam, et siinsed ettevõtted on turbulentsile vastu pidanud ja tööhõive säilitanud. Mõistagi tuleb küsida, kuidas nad suudavad palgasurvega kaasa minna. Mul pole põhjust arvata, et ei suuda.

Pealegi ei saa väita, et puidu- ja tekstiilifirmades on lihttööliste palgad tingimata madalamad kui elektroonikatööstuses. Liinil on seis igal pool üsna ühesugune. Elektroonika lihtsalt kõlab põnevamalt ja köitvamalt, kuid olles uurinud, millist palka keegi oma inimestele maksab, pole ma märganud liini ääres suuri lahknevusi. Küll aga on pilt erinev niinimetatud ülemises kihis, kuhu kuulub vähem inimesi.

Otsides üldises ebakindluses positiivseid sõnumeid, jääb statistikast silma see, et meie eksport on kasvanud pidevalt kiiremini kui import. Kui kaua selline olukord teie arvates kestab?

Ekspordi maht sõltub eeskätt suurte tegijate müügivõimest. Viljandimaad ei saa käsitleda eraldi, sest kogu Eestis sõltub olukord sellest, kuidas Euroopa võlakriis edasi areneb. Küsimus on, kas see laieneb Saksamaalt Põhjamaadesse ja sealt omakorda meile.

Kui pool aastat tagasi olid ettevõtjad kindlad, et kiire kasv jätkub, siis viimasel ajal on eksporditurgudel taas märgata optimismi vähenemist. Niisiis veel kord: palju sõltub sellest, kuidas Põhjamaad välja veavad.

Sellega ei taha ma öelda, nagu oleksid meil ülekaalus negatiivsed meeleolud. Tegelikult palgatakse uusi inimesi juurde, investeeritakse seadmetesse ja tõhustatakse protsesse.

Ometi ei ole kasvuperspektiivid Lõuna-Eestis just kiita, sest oskustöölisi on raske leida. Paljud on endale saanud tasuvama koha Soomes.

Kui võrrelda jälle Eestit Läti ja Leeduga, on meie puhul hea see, et Soomes töötades säilitavad paljud sideme kodumaaga. Nad liiguvad tihedalt kahe riigi vahet ning naasevad päriselt, kui tekib motivatsioon tagasi tulla.

Ühelt poolt on Soomes tasu küll suurem, aga kui arvutada juurde kõrgemad maksud, pideva sõitmisega kaasnevad kulud ja muud võõrsil töötamisest tulenevad ebamugavused, ei pruugi sealsed ahvatlused olla nii suured, kui mõnikord usutakse.

Eesti palgad ei peagi minu meelest tingimata Soome omadega võrdsustuma, et meie inimesed tagasi tuleksid. Usun, et see jõuab kätte varem, kui oskame arvata. SEB kogemused on näidanud, et ka Põhjamaade turgudel on juba tunda väikest pitsitust, sealgi pole kõik roosiline.

Pealegi ei tasu näha selles, et inimesed on Viljandimaalt Soome läinud, mingit traagikat. Minu arvates annab see märku siinsete elanike ettevõtlikkusest: nad on valmis astuma oma olukorra parandamiseks otsustavaid samme.

Kõige hullem oleks siis, kui nad jääksid kriisi lõksu ega võtaks midagi ette. Kõige parem oleks muidugi see, kui nad suudaksid ise ettevõtjana jalad alla saada, ent ka Soomest sissetulekut otsida pole halb. Sotsioloogiliselt võib see trend tunduda nukker, aga majanduslikult aitab rasket aega mõistlikult üle elada.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles