Õhtusöögilauda istub kümme suud

Väikemõisa Oravapere peenramaal kasvasid tänavu tomat, paprika, salat, porgand ja spinat. Mida värskelt ei jõutud ära süüa, see pandi purkidesse. Helle Paldra, Inge Rohtla ja Urve Hunt teavad, millistes on kõige magusam moos. Kass Aadu näib oma perega rahul olevat. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui kasvataja argihommikul tööle jõuab, on maja lastest tühjaks jäänud. Kõik on koolis. Perekodu kasvataja ööpäevane vahetus algab hommikul kell kaheksa.

Kui jope on varna riputatud ja vahetust lõpetava kolleegiga tähtis info vahetatud, algab kibekiire koristamine. Perevanem Urve Hunt ütleb, et kogu aeg on midagi teha: «Kui olen koristamisega ühel pool, jõuan veel poes käia ja ongi juba aeg lõunasöögile mõelda.»

Lapsed tulevad koolist eri aegadel ja kodus ootab neid ees soe toit.

Väikemõisa lastekodust on nüüd saanud sihtasutus Perekodu. Kasvatajad asusid uutes tingimustes tööle märtsikuus.

Urve Hunt, Helle Paldra ja Inge Rohtla on lastekodukasvatajana tegutsenud 17, 15 ja 9 aastat.

Naised on näinud aegu, mil Väikemõisas sirgusid ainult väikelapsed. Toad olid toona tihedalt titevoodeid täis ja paljud hoolealused lapsendati välismaale. Kes jäid, rändasid vanuse edenedes teistesse Eesti lastekodudesse.

Tollal oli kasvataja ülesanne lastega tegelda ja neid õpetada. Ruumide puhtuse eest hoolitses sanitar, toidu tegi kokk, lauale tõi söögitädi, kraadis ja rohtu andis meditsiiniõde, pesu pesti ja triigiti pesumajas.

Perekodus teeb kõik need tööd kasvataja.

«Algul oli toidukoguste arvestamine veidi ebakindel, sest me polnud harjunud nii suurele perele süüa tegema,» meenutab Urve Hunt esimeste kuude ärevust: peaasi et kõigile jätkuks, kuid poleks ka ülearu, et peaks naabripere toidulauda appi kutsuma. Nüüd oskavad juba kõik valida kastme tarvis paraja suurusega poti ning teavad, mitu kartulit keema panna.

Toidu kalorsuse arvestamist perekasvatajatelt ei nõuta. Naised teevad süüa nagu koduski, püüdes pakkuda lastele erinevaid maitseid ja jälgides söödava tervislikkust.

«Meile see protokoll ei maitse,» meenutab Inge laste seisukohta pärast esimest brokoliroa proovimist.

Tööjaotus on kujunenud niisugune, et kasvataja Inge koostab menüü ja küpsetab, sest temal on kokana töötamise kogemus. Perevanem Urve ülesanne on hoida korras paberid ja aruandlus. Ühiselt hoolitsevad naised hoidisteriiuli eest. Moosimarju said nad oma aiast ja sõbrannadelt. Kurkegi, mida nad ise ei jõudnud purki panna, tõid töötajad hea meelega perekodule.

«Omavalmistatud moosil on ikka teine maitse,» räägib Rohtla ja viipab garaažiriiuleid täitvatele purgiridadele. Sealsamas kõrval lebab naabrinaise kingitud priske kõrvits, mille kasvataja kavatseb järgmisel päeval tükeldada ja salatiks keeta.

Uus töökorraldus

Lastekodu asemele perekodude loomine on teinud kasvatajate töö vaheldus- ja vastutusrikkamaks.

Perevanem Urve Hunt leiab, et tegijale peab tema töö meeldima: «Ülesandeid tuli küll kuhjaga juurde, aga keegi ei hinga meile kuklasse ja palju saame peresiseselt ise otsustada.»

Naised räägivad, et on oma pärispered korralikult välja koolitanud ja need juba teavad, et graafiku kõrvalt tuleb olla valmis ka selleks, et vabadel päevadel võtab ema osa tööpere ühisüritustest või läheb asendama haigeks jäänud kolleegi.

Kasvatajaid on ühes peres viis.

«Ega lapsed meid kasvatajaks kutsu. Nende meelest on lasteaias kasvatajad ja koolis õpetajad. Meid kutsuvad nad nimepidi,» räägib Helle.

Kolm naist on tänulikud saatusele, mis juhatas nad koondamise ja töötu olemise kaudu lastekodukasvataja ameti juurde. Urve alustas kasvatajana Trepimäe lasteaias, aga selle hoone anti endisele omanikule tagasi. Helle töötas Lutsu tänaval, ent sealnegi lasteaed suleti ning praegu tegutseb selles waldorfkool. Inge koondati puidufirmast.

Naised ütlevad otsekui ühest suust, et töö on õpetanud neile kannatlikkust ja vastupidavust ning raiunud pähe tarkusetera «enne mõtle, siis ütle».

Üheksa moodsas majas elavat last on suurema osa oma elust kasvanud Väikemõisas. Noored saavad jääda oma kasvuperre nii kauaks, kui õpivad — olgu siis põhikoolis, gümnaasiumis, kutsekoolis või kõrgkoolis.

Kodus õpitakse argitoimetusi. «Kõik uus on lastele huvitav ja nad tahavad päris palju ise teha,» räägib Inge Rohtla kevadisest lillede istutamisest ja kasvuhoones tomatite kastmisest.

Suuremad poisid niidavad suvel maja ümber muru, praegu ehivad rohelist platsi pruunid kokkuriisutud lehtede kuhilad.

Peremaja kasvatajad on lastele sageli ka silmade eest, et aidata märgata, mil riided on mustaks saanud või sokkidesse suured augud tekkinud.

«Sokke nõelume tihti,» räägib Helle Paldra näputööst, mis aitab sokkide läbivoolu natukenegi väiksema hoida: nende kulumise järgi võiks arvata, et kasvatajate hoole all pole üheksa jalapaari, vaid terve sajajalgne.

Spartalikku distsipliini perekodus pole. Koolipäevad nõuavad loomulikult varajast äratust, ent nädalavahetusel võib laps ärgata linnulaulu, vihmasabina või pannkoogilõhna peale.

Koolivälisest ajast kulub suur osa õppimisele. Suuremad püüavad õppida omaette, aga väiksemad tulevad kööki, et teha söögilaua ääres kodused ülesanded ära kasvataja silma all.

Perevanem näitab tubasid: «Voodid on neil endi tehtud, neid meie üle ei kohenda. Kappe tuleb aidata korras hoida, sest kõik ei saa sellega veel ise hakkama.»

Kuus venda elavad kahestes tubades, üks elab omaette ja kahel õel on samuti omaette tuba. Mõni sõidab nädalavahetusel sugulastele külla, mõnele on see siin ainus kodune koht.

Tugipered

Kasvatajad räägivad tugiperesüsteemist, mis lubab pakkuda vanemateta kasvavale lapsele ajutiselt teistsugust elu. Tugiperega veedetud nädalavahetused ja koolivaheajad avardavad silmaringi ning sageli kiindub laps selle liikmetesse. Mõni tugipere kasvab aja jooksul hoolduspereks ja laps jääbki sinna elama.

Kasvatajate meele teevad mõruks tugipered, kes esialgu on hakkamist täis, kuid mõne aja möödudes  väsivad toetavast rollist või on nende endi elu nii palju muutunud, et pole enam kasvandikule midagi anda. Laps seda ei taipa ja ootab ikka.

Nukrutsemisest aitab üle saada tegutsemine. Väikemõisa peremaja kasvatajad on rahul, et töötavad linna lähedal maal.

«Siin on ruumi ja õhku,» kiidab Urve Hunt ümbrust, kus peale ühiselt tehtud aiatööde on näha poiste ehitatud onne.