Suure-Jaani valla Metsküla Nõrga talu iluaed pakub õieilu varakevadest hilissügiseni. Oktoobris on õitsvaid kaunitare küll napimalt, ent seda eredamalt need üksikud värvilaigud silma torkavad.
Lilled moodustavad eredaid värvilaike
31. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks sääraseid toretsejaid on lursslill, mis puhkeb õide hilja, vahel alles külmade saabudes. Eestis on ta seni vähe levinud, ehkki vääriks Nõrga talu perenaise Krista Kuke arvates laialdast kasvatamist. Euroopas on lursslill oma graatsilisuse ja rühikuse tõttu väga hinnatud. Tal on ka omapärane lõhn.
See kõrge ja majesteetlik püsik on tõeline vaatamisväärsus: täissuuruses taim sirutub sordist olenevalt poolteise kuni kahe meetri kõrgusele. Lursslillede eri sordid lummavad vaatajat valgete ja roosade õitega.
Ka lehed on pilkupüüdvad ja nendegi värvus varieerub. Sellel majesteetlikul taimel on noorena tavaliselt kuni kaks õisikut. Pilgupüüdjaks saab lursslill mõne aasta pärast, kui õisikuid on juba märksa rohkem.
Lursslill mõjub rabavalt rühmades
Eriti võimas on vaatepilt siis, kui kokku on istutatud 10—15 taime. «Näiteks Tallinna loomaaias on nii toimitud ning saadud võimas tulemus. Tavaline aiapidaja endale enamasti sellist priiskamist lubada ei saa, sest ühe taime hind on päris soolane,» kõneleb lillekasvataja.
Krista Kuke sõnutsi vajavad lursslilled jahedapoolset niiskevõitu mullaga kasvukohta. «Tulipalava päikese käes nad hästi ei edene, aga väike vari tuleb kasuks. Kindlasti on vaja jälgida, et muld läbi ei kuivaks, vastasel korral jäävad taimed kiratsema,» õpetab ta.
Internetiportaali www.calmia.ee andmetel on lursslilli endisaegadel kasutatud lutikate tõrjumiseks. Nende lehed kuivatati, hõõruti peeneks ja pandi madratsitesse. Sellele viitab taime ladinakeelne nimetuski: cimex tähendab lutikat, fugare omakorda peletamist. Loodusravitsejad on märganud, et lursslilledest on võimalik leida abi mitme haiguse, sealhulgas rinnavähi puhul. Teaduskatsed ei ole seda siiski kinnitanud.
Krista Kukk märgib, et lursslilled on pikaealised püsikud, mida pole tarvis katta, jagada ega noorendada ning mille kasvukoht ei nõua piiramist. Seega on taim üsna lollikindel ning üksnes väga põuasel suvel tuleks teda kasta. Kui enamikku püsililli on vaja aeg-ajalt jagada, siis lursslill õitseb paremini, kui on saanud rahulikult ühe koha peal kasvada.
Madal aster õitseb lume tulekuni
Paremat pilgupüüdjat kui madal aster on sügisesse aeda raske leida: veel oktoobriski on ta uhkes õieehtes. Krista Kukk toonitab, et madalate astrite puhul tasub hoolikalt jälgida sorti, sest kõik ei puhke Eesti oludes õide.
Nõrga talu aias ilutseva «Jennyga» seda muret pole. Madal aster (Aster dumosus) kasvab 20—40 sentimeetri kõrguse laia kompaktse puhmikuna ning õitseb augusti teisest poolest külmadeni. Korvõisikud on tal Krista Kuke kirjeldust mööda suhteliselt väikesed, paarisentimeetrise läbimõõduga. Keelõite värv varieerub sorditi, on helesiniseid, lillasid, roosasid, kreemikaid ja valgeid. Enamasti on nad siiski valged, lillad ja punased.
Krista Kukk soovitab ka madalaid astreid kasvatada rühmana, sest siis pääseb nende ilu paremini mõjule. Veel mõistlikum oleks panna nad teiste püsikute, näiteks päevaliiliate kõrvale. Kui nood on õitsemise lõpetanud, saavad astrid kogu tähelepanu endale.
Kukk ütleb, et astrid edenevad usinalt: kui panna kevadel maha väike varretükk, on sellest sügiseks sirgunud juba paras puhmas. Seega tuleks jätta neile istutades piisavalt kasvuruumi. Lillekasvataja jutu järgi ei ole astrid eriti nõudlikud, ent eelistavad päikesepaistelist ja võimalikult sooja, külmade tuulte eest varjatud kasvukohta. Põua korral tasuks neidki kasta, sest nende suhteliselt nõrk pinnalähedane juurestik ei talu läbikuivamist.
Enamik astreid on Eestis üsna talvekindlad ning võivad ühel kohal kasvada aastakümneid. Selleks et taimed oleksid ilusamad ja õitseksid rikkalikumalt, tasub puhmikuid Krista Kuke sõnutsi iga kuue kuni kaheksa aasta järel kevadel või sügisel jagada.
Kõige lihtsam ongi neid paljundada just nõnda. Hilist sorti astreid on mõistlikum jagada kevadel, kui võsud on veel madalad. Istutades võiks vahekaugust jätta 20 sentimeetrit. Et taimed oleksid kaunimad, soovitab aiapidaja närbunud õisikud maha lõigata.
Astreid võivad Krista Kuke sõnutsi kimbutada jahukaste, juuremädanik ja teod. Seente või bakterite tekitatud haigustest kahjustunud varred tuleb välja võtta ja põletada.
Madalad astrid passivad kiviktaimlasse või püsilillepeenrasse ääristaimeks. Nende naabriteks sobivad hästi karukellad, kurerehad, tähtputked ja raudrohi.
Soorohi läbib värvikireva muundumise
Sügisel paelub Nõrga talu õuel pilku eredaid värvilaike moodustav soorohi «Chamaeleon». Nagu nimetusestki nähtub, muudavad selle lehed kasvades värvi. «Mida enam ta päikest saab, seda rohkem värv muutub,» kõneleb Krista Kukk.
Täispäikeses kasvanud taime lehed värvuvad sügiseks valge-kollase-roosa-punase-rohelisekirjuks. Kuigi «Chamaeleoni»võib kasvatada ka varjus, ei ole ta seal nii efektne, vaid jääb rohelisekirjuks. Püsiku maapealne osa on Kuke jutu järgi üsna külmaõrn. Kevadel tärkab ta hilja ning sügisel kaovad lehed esimeste öökülmade saabudes.
Ka selle lille puhul rõhutab aednik, et mida rohkem taimi koos on, seda efektsemalt need oma värvikülluses mõjuvad. Kasvukoha suhtes on «Chamaeleon» Kuke hinnangul üsna vähenõudlik.
«Eriti kiiresti ta laiali ei lähe, aga tuleb ikkagi arvestada, et ta levib maa-aluste võsunditega. Õigupoolest tasubki lasta tal katta suurte põõsaste või puude alused,» soovitab Nõrga perenaine. Taim tuleb pahatihti üles alles jaanipäeval, seepärast on mõistlik ta peenras tähistada.
Kasvatamiseks sobivad parasniisked ja niisked olud ning huumuserikas muld. Kuivas ja liivases pinnases jääb «Chamaeleon» kiratsema. Soorohi passib Kuke sõnutsi suurepäraselt püsilillepeenardesse.