Tööpäev kodutuna — teekond ühest prügikastist teiseni

Nende kahe mehe arvates on Viljandis kümmekond kodutut. Tegelikku arvu pole võimalik kusagilt teada saada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Üks naine tütrega astub majast välja ja hakkab autosse minema. Tüdruk jääb mind piidlema, väldin silmkontakti. «Ära vaata teda,» sõnab naine ning pöörab tüdruku pead.

Olen teel kohtuma kahe kodutu mehega ning riietanud end seltskonda sobilikuks. Mustad kingad, helebeežid viigipüksid, nõukogude ajast säilinud suusamüts. Riidest täispikk vihmamantel, mille avadest paistavad heleroheline kampsun ja kaks salli.

Jalutan kokkulepitud paika, näpud külmetamas. Hommikuhämarus on ühtlaselt laotunud üle mõne miinuskraadi ja selle aasta esimese lume. Porilompidel on õhkõrnad kaaned.

Välimus on tähtis

Kohtumispaik on linnakärast eemal. Marten ja Arvo (nimed muudetud — toimetus) on kodutud. Marten on avatum ja naljatlev. Tal on lahked silmad ja ta on kärsitum kui Arvo.

Arvo on noorem ja kasvult pikem. Ta on habetunud ja kannab nokkmütsi. Targu vaikib. Talle ei meeldi sugugi, et neist kirjutan. Arvo väidab kangekaelselt, et pole kodutu, tal olevat kuhugi minna.

Kummagi välimus ei räägi sellest, et neil pole kodu. Ilmselt näin mina rohkem kodutu kui nemad kaks kokku.

Martenile on tähtis väline külg, ta rõivad näivad puhtad ja korralikud. Ta pahandab omaette, kui päeval märkab, et jope on õlalt katki. Meeste seisust võib aru saada alles siis, kui nad avavad prügikasti kaane ning uurivad selle sisu.

Neid kohates pakatan energiast — ootan huviga, mis saama hakkab. Läheme tööle, nagu nad selle kohta ütlevad. Avame suure nelja luugiga sinise prügikonteineri kaaned ning Marten üritab oma taskulampi tööle panna. Ta tõdeb, et oleks pidanud patareid ära vahetama. Pärast raputamist hakkab väike teibitud seasilm hõõguma. See ajab asja ära.

Riidepuu kasutusvõimalusi

«Näed, seal vasemas nurgas on purk!» ütleb Marten.

Arvo kohmitseb kaubandusketi embleemi kandvast presentkotist välja alumiiniumist riidepuu. See on sirgeks painutatud. Tööriist on aus: konks sobitub valatult pudelite ja purkide suusse ja teeb nende prügikasti põhjast väljaõngitsemise kergemaks. Konks on hea abivahend ka kilekottide purustamiseks ja üldse kõige koukimiseks.

Saak on kehvavõitu: üks õllepurk ja mõned plastpudelid.

Egas midagi, sammume edasi. Korraga hakkab laia lund sadama ning Arvo ja Marteni teed lahknevad. Pean tegema valiku. Jään Marteniga. «Noh, see on ikka selleks, et asi objektiivsem oleks,» leiab Marten. Minu muige peale seletab ta, kuidas nii on võimalik rohkem prügikaste läbi vaadata.

Marten uurib, kuidas ma oma vanematega läbi saan. Ning siis ütleb, et tal on tütar. Ta räägib temast ettevaatlikult ja üldiselt. Näib, et on temaga kas hiljuti rääkinud või temast kuulnud. Marten hoolib tütrest.

Oleme jõudnud järgmise prügikastini.

Pakendikonteinerid on lukustatud. «Pole sest hullu ühti! Ühel Martenil oli üks hea idee.» Ta naerab ja toob nähtavale väikese painutatud metalltoru. See sobitub avasse ja veidi aja pärast on kogu konteineri sisu meile nähtav. Suletuks jäävad ainult need kaaned, mis on lukustatud tavalise tabaga.

Üsna varsti ühineme taas Arvoga ning liigume edasi kolmekesi. Saagist rääkidest arvutavad mehed pingsalt rahasummat. Neljapäeviti tühjendavad prügiautod osa konteinereid ja viivad enamiku võimalikust teenistusest minema. Martenil on raske sellest tekkinud nördimust varjata.

Küsin, kas euro tulek on neid mõjutanud nagu kõiki teisi inimesi. Selgub, et kodutute elu pole see muutnud. Nad on leppinud oma kohaga ühiskonnas, kuid rahajutt paneb Arvo elavnema. Ta tahab teada, millised on keskmised palgad.

Vaikuse kuulatamine

Enamasti liiguvad mehed vaikides või räägivad tühjast-tähjast. Mõlemal on raadio ning elust pole nad võõrdunud. Aga tänaval käivad, silmad maas. Vaatavad vaid mõne meetri enese ette ja mõlgutavad omi mõtteid. Mehi ei häiri, et inimesed löövad neid märgates pilgu maha ja siis hiljem selja taga uudistavad.

Pikapeale muutun julgemaks. Pistan kinnastatud käe prügikasti ja võtan sealt välja kaks väikest plastpudelit. «Näe, poiss võttis kah siit prügikastist kaks pudelit!» kõlab päeva suurim kiitus. Tunnen innustust.

Ühe prügikasti kõrval on kilekott. Marten ja Arvo tõstavad selle prügikasti ja avavad alles seal. Avastan üllatusega, et kõik, mille eest raha ei saa, läheb prügikasti tagasi. Oma kord ja kultuur on selleski tegevuses.

Ühel hetkel tuleb saak rahaks teha. Teenistus on umbkaudu kolm eurot — meeste sõnul väga kehv. Vägijoogi saab siiski kätte. Teel kesklinna poole tuleb vastu kaks eluheidikut. Mees ja naine, kes näevad välja, nagu oleksid äsja tulnud vangist ja suure tõenäosusega jäänud rongi alla. Alles nüüd hakkan vaikselt mõistma lihtsalt joodiku ja õnnetu kodutu vahet — või satun veelgi kaugemale mõistmisest. Minu suureks rõõmuks lõpeb kohtumine mõne sõna vahetamisega.

Pelglik julgus

Sammud venivad pikemaks ja suhtlus taandub üksikutele lausetele. Läheme võidukalt ostlema. Arvo pelgas öelda, et prügikastis leidub söögikõlblikku toitu, kuid odekolonni osta ta ei pelga. Pudeli saab ühe euro ja 28 sendiga.

Asume koduteele. Kõndides Arvo ja Marten vaikivad ning on justkui teises ajas. Nad ei märka ümbritsevat, vaid süüvivad enesesse. Küsin, kas nad läheksid uuesti tööle.

Vaikuse katkestab Marten, kes on väidetavalt isegi Lääne-Saksamaal õppimas käinud, töötanud aastaid puidutislerina ja ehitanud. «Väljas ma töötada ei tahaks,» lausub ta.

Tema jutu järgi tuli 1997. aasta oktoobris lumi maha ja jäigi maha. Samal aastal läks pankrotti ka ettevõte, kus Marten oli kümmekond aastat töötanud.

«Ah, enam pole seda ametitki, millega ma tegelesin,» sõnab Arvo.

«Aga, kas teeksite midagi teisiti, kui...»

«Loomulikult,» vastab Arvo, enne veel kui jõuan küsimuse lõpetada. Käime paarsada meetrit vaikides ja läheme mitu korda üle tee.

«Aga Arvo, kas sa oleksid seda Marjet naiseks võtnud, teades nüüd, milline ta tegelikult on?» küsib Marten.

«Mitte mingil juhul,» ühmab Arvo vastuseks.

Marten lisab, et ega temagi oleks enda oma võtnud, kui oleks paremini teadnud.

Kõnnime veel sadu meetreid vaikuses, kuni Marten tõdeb, et ühe asja oleks ta küll teisiti teinud. Pohmelliga sõitmaminek oli vale otsus — sellepärast kaotas ta juhiloa.

Mul hakkab juba kergelt külm ja Marten märkab seda. «Sul pole viga, saad pärast sooja tuppa,» suudab ta panna mind piinlikkust tundma.

Tulebki aeg, mil meie teed lahknevad. Oleme käinud vist kümneid kilomeetreid ja päev on jõudnud pärastlõunani. Arvo manitseb veel, et ma nende õigeid nimesid kirja ei paneks ega mainiks nende  putka asukohta.

Nad ütlevad, et lähevad koju koristama ja siis õhtu poole teevad uue ringi. Kätleme ja Marten sõnab: «Eks me näeme veel?» — «Eks ikka,» nõustun.

Võimalik tõde

Tean, et nad teevad selle odekolonnipudeli tühjaks, üritavad sooja saada ja annavad nurgas seisvast külmakapist eilse päeva sardelle oma kaheksale kassile. Taustaks mängib leitud raadio.

Nad elavad hoones, millel pole isegi korralikku katust. Uksed on avatud, kuid putka asukoht on kõrvaline. Marten vaatab tikutopsis rihmadeta ja minutiseierita kellalt aega ning nad asuvad teele.

Sammun kodu poole, olen emotsionaalselt justkui hakklihamasinast läbi lastud. Mitte millelgi pole tähtsust. Marteni sõnul tunnevad nad rõõmu selle üle, et hing on sees. Minu rõõmud taanduvad selle kõrval imeväikesteks. Kõnnin, silmad maas, ega ehmata, kui mõni kuu tagasi esindusest väljunud auto mind märjaks pritsib. See kõik on kaotanud tähtsuse.

Lähen kodus sooja duši alla ja tunnen piinlikkust. Otsustan, et viin neile taskulambid ja selle  ajalehe. Rohkemaks pole ma vist suuteline.