Urve Palo: Omavalitsuste kurjad krokodillid lasevad hammastel käia

Urve Palo Foto: Mihkel Maripuu

EESTI ON demokraatlik riik ning üks demokraatia aluspõhimõtteid on taotlus jõuda konsensuslikele otsustele nendes küsimustes, mille puhul see on võimalik.

Tõsi, riigi aasta algul vastu võetud eelarve menetlemine ei jätnud selleks eriti palju võimalusi. Raskeid otsuseid tuli vastu võtta kiiresti, aruteludeks ei olnud pikalt aega. Vale on aga ettekujutus, nagu oleks kärpeotsuseid langetatud vaid Stenbocki majas valitsuskabineti suletud uste taga.

Viimasel ajal on palju poleemikat tekitanud lasteaiaraha küsimus. Tõepoolest, laastud lendasid paljude muude projektide seas ka lasteaedade programmilt.

Minule aga ei meeldi, et lastehoiust ja perepoliitikast tehakse parteipoliitilise vägikaikaveo subjekt. Hiljutised Tallinna linnajuhtide ärapanemisläkitused lasteaedades on selle ilmne ja häbiväärne näide.

TAUSTA PEAB selgitama, vastasel juhul jäävadki lapsevanemad poliitikute avaldustest manipuleerituks. Kõigepealt tuleb selgeks teha, millisest lasteaedadele mõeldud toetuste vähendamisest üldse jutt käib.

Lastehoid kuulub üldiselt omavalitsuse vastutusalasse. Paljud Eesti omavalitsused ei tule aga selle ülesande täitmisega toime, nii et rahuldav teenus oleks tagatud ühtviisi heal tasemel kõikjal Eestis. Pikad järjekorrad ning remontimata hooned ja mänguväljakud on paraku pigem reegel kui erand.

Probleem on terav. Tänu vanemahüvitisele on vanematel kindlus lapse esimese poolteise eluaasta suhtes, edasi aga mitte. Neid peresid, mille ülalpidamiseks piisab vaid isa või ema sissetulekust, on vähe. Valdaval enamikul Eesti peredel pole teist võimalust kui et mõlemad vanemad peavad töötama. Pealegi on meie naistel lõplikult möödas köögi-kodu-kiriku periood ning enamikule on oluline eneseteostus. Me ei tohiks kedagi seada valiku ette: kas laps või enda areng.

SELLEPÄRAST tegidki sotsiaaldemokraadid valitsusse minnes ettepaneku algatada programm «Igale lapsele lasteaiakoht». See on riigipoolne lisaabi omavalitsustele ning suunatud just lastehoiuteenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks riigis tervikuna.

Lihtsamalt öeldes seadsime sihiks, et lasteaedu ehitataks ja renoveeritaks rohkem ning seal töötavate õpetajate palk tõuseks.

Programm sai alguse 2008. aastal ja juba esimesel aastal toetati lasteaedu selle kaudu 225 miljoni krooniga.

75 miljonit krooni eraldati viie lasteaia ehituseks ja remondiks ning see parandas rohkem kui 660 lapse arenguks ja õpetamiseks vajalikke tingimusi. Veel 75 miljonit krooni eraldati selleks, et viia lasteaia õpetajate palgad samale tasemele noorempedagoogide palkadega koolides. Lisaks said kõik lasteaiarühmad õpikeskkonna arendamiseks 75 miljonit krooni.

Niisiis ainuüksi palkade tõstmiseks ja lasteaedade õppekeskkonna parandamiseks läks 150 miljonit krooni.

JUST SELLE raha äravõtmisest ongi meedias juttu olnud. Räägime siis asjad selgeks. Miks just niisugune kärbe negatiivsesse lisaeelarvesse jõudis?

Enne kärpeid seisis 2009. aasta eelarves eespool nimetatud programmi real 150 miljonit krooni. See oli summa, mis pidi kuluma õpetajate palkade tõstmiseks ja lasteaedade keskkonna parandamiseks. Kärpepakke kokkupanekul peeti aga oluliseks solidaarsuse põhimõtet: kuulutades mõne valdkonna kärpimise suhtes kuulikindlaks, oleksime otsustamise vaid edasi lükanud.

VALITSUS TOETAB omavalitsuste tegevust kahel moel: omavalitsuste eelarvesse laekuva tulumaksuprotsendi ning eri programmide kaudu. Kärpekava esialgses versioonis seda joonist ka jälgiti: jõulisemalt kavatseti kärpida tulumaksuprotsenti, säilitades programmide eelarveid.

Sellele olid vastu omavalitsused ise. Omavalitsusliitude koostöökogu kaudu pakkusid nad valitsusele kompromissi: alandada vähem nende eelarvesse laekuvat tulumaksuprotsenti ja tõmmata kokku programmide arvelt.

Mõneti on see isegi loogiline. Raskel ajal tuleb vastutustundlikele omavalitsustele kasuks, kui neil on võimalik oma eelarvet paindlikult ümber korraldada ja paigutada raha sinna, kus seda parasjagu kõige enam napib.

Olukord on kõikjal keeruline ning oli raske jätta vastu tulemata omavalitsuste soovile raha hädavajalikesse valdkondadesse suunata. Nii olimegi nende soovil sunnitud panema lasteaedade programmi paremaid aegu ootama.

See ei tähenda automaatselt, et linnad ja vallad ilma programmita lasteaedade arengut ei toetaks ning peaksid kokku hoidma just nende arvelt. Küll aga toetab riik endiselt lasteaedade ehitamist ja renoveerimist omavalitsuste investeeringutoetuste kava kaudu. Kuni aastani 2010 on selleks otstarbeks eraldatud ligi 400 miljonit krooni. Seda pole sugugi vähe.

KAHJUKS EI osanud ma ette näha, kuidas reageerivad sellele vastutulekule mõningad omavalitsuste poliitikud.

Iga omavalitsuse enda otsustada on, kuidas ta riigi eraldatavat raha kasutab. Kui ta soovib, saab ta selle endiselt paigutada lasteaedade ehitamisse või renoveerimisse või siis õppetarvete ostmisse. Sestap ei maksa lasteaedade ehitamata jätmise või pedagoogide palkade vähendamise eest süüd valitsuse kaela veeretada.

Sellel valel on lühikesed jalad. Vaadaku iga omavalitsus süüdlast otsides ikka kõigepealt peeglisse.

Kui mõnes omavalitsuses on lasteaiaõpetajate palkadele või lasteaedade renoveerimisele eelistatud hoopis juhtkonna palku tõsta, on see selle omavalitsuse valik, millele annavad valijad varsti hinnangu.

Tallinna linnajuhtide palgatõus on siin ilmekaim näide, kuidas iseenda põu laste omast ikka lähem tundub ning kõigis maailma pattudes süüdistatakse hoopis valitsust, selle asemel et kriitiliselt peeglisse vaadata.

Olgem ausad, see on siiski omavalitsuse otsus, kuidas ja millele ta raha jagab, ning väga paljud väikese tulumaksubaasiga omavalitsused on ka praegusel raskel ajal leidnud seda lasteaedade ja sealsete töötajate tarvis. Võin siinkohal eeskujuks tuua näiteks Valgat, Rakveret ja Paikust.

TUNDUB, ET kuni leidub omavalitsusi, kes silmagi pilgutamata eelistavad hädavajalike valdkondade rahastamisele iseenda eluolu parandada, ei tohi riik pelgalt pealtvaatajaks jääda. Praegune kogemus, et mõni omavalitsus pigistab lasteaedade kõri kinni ja haukab krokodillimeetodil neist suure tüki, nõuab mõtlemises korrektiivide tegemist.

Arvan, et riik peab tulevikus olema kindlameelsem ja paindumatum ning mitte järele andma programmide puhul, milles on jätkusuutlikkuse tagamine möödapääsmatu. Riigil tuleb lasteaedade arengut sellekohase programmi kaudu suunata. Küllap on siis tulevikus ka vähem kisa ja rohkem villa.