/nginx/o/2012/06/12/1162390t1h7773.jpg)
Taarun linnavaremeis. Kihk käsib roomata. Toetun käsipidi kuusele, käsi imbub punaseks. Õhus on veini.
Repliik: Reaalsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valuoja segakoor toetab pinke ja hüüab: «Halleluuja!» Kuusest voolab ojadena punast, männist valget veini. Vahtramahl on kibe ja kasemahl on pärmiga.
Arstid lõpetavad streigi, hooldajad ei vajagi palka. Kauguses on kujutu spordihoone fassaad ning minust paremalt möödub aiavärav. Tahan karjuda, kuid häält ei ole. Üks mulk lehvitab ja hüüab: «See omgi me ülik(h)uul.»
Kummastunult naaldun Kleinile, kellelt on varastatud peale sangpommi ka trikoo. Üle tänava bussipeatuses istuv vanadaam muutub kassipreiliks, püütakse kinni ja steriliseeritakse.
Värskelt valminud keskuse kohal seisab pronksikarva robotmees Uku, kes tulistab kingade ja raamatutega. Sulen silmad, katan kõrvad ja karjun, karjun hääletult.
Ärkan higisena oma voodis ja ohkan kergendatult: «Õnneks oli see kõigest uni.»