Riik, mis paneks Stalinigi punastama

Parteile püstitatud pompoosne mälestussammas kujutab töölise, põllumehe ja loomeinimese ühtsust. Foto: Jaan Luht

Põhja-Korea on riik, mille kohta levib õudusjutte ning mida peetakse maailma suletuimaks. Sinna pääseda pole siiski eriti raske, iseküsimus on, kui palju ja mida kohapeal näha saab.

Valga loomaarst Jaan Luht käis 14-liikmelise Eesti grupiga Põhja-Koreas ajal, mil olid riigi rajaja Kim Il-Sungi 100. sünniaastapäev ning Juche kongress. See tähendab, et Luhal ning teistel rühma liikmetel õnnestus tähistada selles riigis aastavahetust, sest ajaarvestus käib igavese juhi Kim Il-Sungi sünniaasta järgi.

Rühm oli pealinn Pyong­yangis majutatud hotelli, mis asus väikesel saarel. Võõrastemaja ümbritses kuuemeetrine betoontõke, et kohalikud välismaalastega kokku ei saaks. Omaette linnas liikuda ei tohtinud, turiste viidi kõikjale bussiga kindlaid teid pidi, elamumassiivi sisse ei mindud.

Rehvideta traktor

Rühmal oli kaks giidi — mitte kvaliteetsemaks teenindamiseks, vaid selleks, et nad teineteise tegevust kontrolliksid. Kohalikega rääkida ei saanud, sest nemad ei olevat lääne inimesega harjunud ning kartvat teda.

Kui linnas tohtis pilte teha, siis linnast väljas polnud see lubatud. Põldudel nägid eestlased algul kolme traktorit ja hiljem veel kahte, millest ühel ei olnud Jaan Luha sõnutsi isegi rehve all. Teistes kohtades künti veistega.

«Kõik elanikud peavad iga aasta töötama põllumajanduses vähemalt 15 päeva tasuta ning mitte kodukandis või tuttavate juures, vaid alati eri kohas,» rääkis Jaan Luht.

Linnast väljas nähti inimesi tee ääres midagi noppimas. Kui giidilt küsiti, mida nad sealt otsivad, saadi vastus, et inimesed korjavad oma küülikutele süüa. «Internetist võib lugeda, et tõenäoliselt käivad nad otsimas endale juurikaid ja muud söödavat. Põhja-Koreas on meeletu näljahäda,» rääkis reisimees. Kui keegi sealt põgeneb, pannakse nii tema vanemad kui lapsed vangilaagrisse.

Kalamehi võis maanteed pidi sõites näha palju, aga jahimehi riigis ei ole, sest kõik loomad pidavat olema looduskaitse all. «Küsimusele, mis loomi riigis on, vastas giid, et karusid, tiigreid ja hobuseid. Need olid ainsad, mis tal meelde tulid,» sõnas Luht. Tema arvates kehtib jahikeeld pigem seetõttu, et inimestele ei julgeta relvi kätte anda.

Sõjaväelast ei tohi pildistada

Sõjaväelasi ei tohi Põhja-Koreas pildile jäädvustada, aga sellest keelust on raske kinni pidada, sest neid kipub olema igal pool.

Riigis on 22 miljonit elanikku ning ametlike andmete järgi on neist sõjaväeteenistuses 1,2 miljonit. Teenistus algab 16. eluaastast ja kestab väidetavasti viis aastat. Lõuna-Koreas, kus Jaan Luht hiljem käis, sõnas giid, et sõjaväes ollakse Põhja-Koreas kümme aastat.

Kuigi naistel ei ole sõjaväekohustust, tahtvat nad kõik suure juhi ja õpetaja auks väeteenistuses käia.

Autode registreerimisnumbreid on riigis nelja sorti. Riigiautol on see valge, must näitab sõjaväe-, sinine diplomaatilist ja kollane eraautot. «Nädala jooksul nägime kahte eraautot,» sõnas Luht. «Suured nelja ja kaheksa reaga maanteed olid peaaegu tühjad.»

«Need vähesedki autod, mis linnades liikusid, olid enamjaolt vanad,» ütles loomaarst. «Seevastu ühissõidukeid kasutati ohtralt ning nendele saamiseks olid meeletud järjekorrad.»

Tänavatel võis näha ka mikrobusse, peal valjuhääldid. «Neid oli seal palju. Hommikuti sõitsid need elamurajoonides ringi, tuues kuuldavale loosungeid ja pidades loenguid.»

Enamik linna tänavaid on õhtuti valgustamata, tänavalambid põlevad ainult peateedel. Ka poodide akendest kumab heal juhul läbi paar säästupirni. «Suurtes kortermajades on korteris kõigest üks tuli. Kardinaid ees ei ole ning seinal võib näha suure juhi ja õpetaja pilti,» rääkis Luht. Ühissõidukites põleb samuti üksnes väljapääsu tähistav lambike.

Juhtmevaba tehnoloogia

Igal pool ja ükskõik mis ajal üritati külalistele näidata, kui arenenud riik on Põhja-Korea. Turismigrupp viidi pealinna sünnitusmajja, kus peaaegu iga ruumi kaunistasid Kim Il-Sungi ja Kim Jong-Ili pildid, juures kuupäev, millal suur juht mingisse ruumi astus. Nende portreedega on üle ujutatud terve riik.

Sünnitusmajas tuli meestel suhelda naistega videokaamera ja telefoni kaudu. Tervelt kolm kuud pärast sünnitust ei tohi naised ennast pesta, vaid peavad kasutama salve ja kreeme. «Seda põhjendati vajadusega vältida nakkust, aga see on muidugi rumal jutt,» sõnas loomaarst.

Põnevust pakkus haigla labor, mida põhjakorealased nimetasid ülimalt nüüdisaegseks. «Enamikul aparaatidel puudusid isegi juhtmed või olid need käänatud kuhugi,» muigas tohter. Nii olid Windowsi logoga laual küll monitor ja arvuti, kuid ühtegi juhet näha ei olnud. Kogenud loomaarst märkas, et kokku oli tassitud vananenud tehnikat.

Eestlastele näidati ka haigla hambaravikabinetti. Jaan Luha sõnul meenutas see 1980. aastate Eesti hambaravi keskmist taset. «Suur juht käinud seal ja öelnud, et sünnitajatel on kehvad hambad ning need tuleb teha korda,» vahendas ta turistidele räägitut.

Kogu elu käib suure juhi õpetussõnade järgi. Näiteks külastanud too templit, kus oldi hädas kahjurputukatega. «Meile jutustati, et Kim Jong-Il keelas kahjurputukatel selles templis lennata ja pärast seda ei ole seal enam ühtegi nähtud. Nad uskusid siiralt, mida rääkisid,» ütles Luht.

Kurjategijaid pole

Eestlaste rühma juht Hannes Hanso küsis giidilt, kas Põhja-Koreas on kuritegevust. Vastati, et ei ole — pole isegi vargaid.

Igalt poolt kumas läbi, et näidatav pidi olema perfektne. Nii mõnigi kord mõjus see lausa kentsakalt. «Algul taheti meid viia ühe monumendi juurde, aga seda pesti ning rühm kamandati sealt kiiresti ära. Et keegi ei pildistaks, karjuti «No picture!»,» jutustas Jaan Luht.

Kui kõik muu pidi olema särav ja grandioosne, siis hea pildi andsid tegelikust olukorrast tualetid. «Põrandas on nii-öelda Lenini jalajälg ehk auk. Paberit ei ole, selle võtad hommikul hotellist kaasa. Ukse kõrval olevast mahutist saad vett ja valad tehtule peale,» rääkis loomaarst.

Pealinna metroo seevastu oli väga uhke, laes olevad lühtrid pidid sümboliseerima ilutulestikku. «Rongid sõitsid ja rahvast oli,» lausus Luht. Uksed on meeletult paksud ning metroo paikneb väga sügaval, sest on mõeldud ka tuumavarjendiks.

Eesti kingitus

Riigile ja parteile tehtud kingituste muuseum asub sügaval mäe sees, kus kulgeb sadu meetreid tunneleid. Sealsetes ruumides hoitakse riikide kingitusi rongivagunitest elevandiluudeni välja. Et asju oli palju, ei jõudnud eestlased näha kaugeltki kõike. Samuti ei tohtinud seal pildistada.

Muuseumis oli ka kingitus, mille oli Põhja-Korea sõpradele teinud Eesti. Nimelt oli siinne taekwondo liit kinkinud kunagi Põhja-Koreas võitluskunsti võistlustel olles võõrustajatele kuus konjakiklaasi. Läti ja Leedu sõpruseavaldust seal polnud.

Rühm viidi revolutsiooni märtrite mälestuskujude juurde. Seal on Kangelase kuldtäht, mille ees kõik, sealhulgas turistid peavad kummarduma ja austust avaldama. Kohustuslik kummardus tuleb teha ka Mansu mäel olevate Kim Il-Sungi ja Kim Jong-Ili suurte kujude ees.

«Kujud ei tohi jääda pildile osaliselt, vaid need tuleb jäädvustada terviklikult, soovitavalt pannoo taustal,» selgitas Jaan Luht.

Väljakule ei tohi minna siniste teksade või päikeseprillidega, seal ei ole lubatud närida nätsu ega kõva häälega naerda. «Kõik läänelik on keelatud,» sõnas ta. Mängib rahvuslik muusika.

Eelmise aasta detsembris surnud Kim Jong-Ili mälestusmärk avati just sel ajal, kui reisiseltskond oli Põhja-Koreas. Avamise tõttu ei saanud turistid restoranis sooja sööki. «Gaas oli riikliku tähtsusega ürituse jaoks kinni keeratud,» ütles Luht. Kompensatsiooniks pakuti maisikrõpse.

Revolutsiooni ei tasu teha

Kuigi riiki peetakse väga kinniseks, tõdes Jaan Luht, et Põhja-Koreasse ei ole turistina raske pääseda. Rootsis Põhja-Korea saatkonnas tuleb vormistada viisa. Lennukiga saab Helsingist Pekingisse ning sealt pealinn Pyongyangi. «Kui sa ei lähe sinna revolutsiooni tegema, ei juhtu sinuga midagi,» kinnitas reisimees. Reisi maksumuseks kujunes peaaegu 3000 eurot.

Kui kõik muu tundus ülepakutud ja väheütlev, siis üks asi avaldas Luhale siiski muljet. See oli tsirkus, ainus meelelahutus, millest eestlastel õnnestus osa saada. «Vaat tsirkus oli tõesti heal tasemel,» sõnas Luht. Tema jutu järgi tegid artistid kõrgel nööril trikke tihtipeale julgestuseta.

See oli sõjaväetsirkus, kus isegi klounid olid laigulistes riietes. Välismaalased jälgisid etendust rõdul ning kohalikud all. «Kuidas ma sellest aru sain? Klounide naljade peale naerdi ainult allkorrusel,» muigas Luht.