Loodusmees teeb seentest paberit

Paberi valmistamiseks kasutab Peep Tobreluts äärmiselt lihtsat meetodit. Seened peenestatakse ning veevannis saab segu sõelraami abiga paberiks. Foto: Elmo Riig / Sakala

Põlvamaa juurtega Viljandi mees Peep Tobreluts saadab sõpradele ja tuttavatele pühadekaarte, mis on otsast lõpuni enda tehtud, põhikomponendiks puuseened.

Seentest on võimalik saada peaaegu sama head paberit kui puidust — sellele saab kirjutada, joonistada ja trükkida. Tobrelutsu tootmismeetod on algeline, aga markeri või vildikaga saab tema paberitele kirjutada küll. Samal moel valmistatud paber sobib suurepäraselt ka aknakatete, lambivarjude, postkaartide, ruloode, piltide ja muu sellise meisterdamiseks.

Puuseened on tselluloosist pungil

Paberivalmistamiseks sobivaid puuseeni kasvab metsas aasta läbi. Kodus asub Peep Tobreluts neid tükeldama — see on üsna vaevaline töö, sest puu­seened on kõvad. Tükid puistab ta kannmikserisse, lisab vett ja purustab põhjalikult. Veekogusest sõltub see, kui hästi masin massi peenestab.

Järgmiseks sätib paberimeister valmis vanni, mis on poolenisti vett täis, ning asetab sinna võrguga kaetud puuraami. Esimese peale käib teine, ilma võrguta raam.

«See on ajutine abivahend, et hoida vesist paberimassi koos,» selgitab Tobreluts.

Vette uputatud sõelale valab ta paberilehe saamiseks peenestatud seenesegu ning hajutab selle sõrmedega raamil laiali. Kui veekihis ühtlustatud tulemus meistrit rahuldab, tõstab ta mõlemad raamid veest välja ja nõrutab. Nõrgunud ja tahenenud paberimassi ümbert võib abiraami ära võtta ning asetada sellele kuivatusmasina plaadi.

Plaat koos sõelaraamiga pööratakse hops! ümber ja pannakse lauale. Seejärel algab ettevaatlik liigse vee

eemaldamine käsnade, lappide ja tapeetimisrulliga. Võimalikult tahe leht läheb elektrikuivatisse. Paksusest olenevalt kuivab üks leht seal pool tundi kuni tund.

Peale seente sobib paberisse veel palju muudki, millest võib leida looduslikku kiudu, ja metsas hulkudes vaatab Tobreluts ikka, mida kaasa haarata. Näiteks passivad hundinuiad, ohakanutid, heinaõisikud ja -pähikud, pilliroonutid ja lillelehed. Väga head on koduaia rabarberilehed. Loodusmees on massile lisanud ka villavabriku kraasijääke, mis muidu kasutult prügisse läheksid.

Et paberid oleksid värvikamad, on ta sekka puistanud rukkililleõisi, punase sibula koori ja Eesti Pangast ostetud peenestatud kroone. Eri asjad annavad eri värvi, puuseentest annab näiteks jänesevaabik tumepruuni, hele kasekäsn helevalge ja punapoorik oranži paberi. Kui lisada kasekäsnale verevat ja verkjat vöödikut, tekib roosa toon.

Üsna huvitava paberi saab rabarberist, see läheb Tobrelutsu sõnutsi kenasti lokki nagu papüürus. Kui perenaised kevadel kisselli keedavad, võiksid nad samal ajal paberitegemist katsetada.

Igaühele põnev katsetamine

Enne kuivama asetamist pressib meister märja massi sisse vahel ka mustreid, kasutades selleks mustrilisi lauakatteid, kummikujundeid ja piparkoogivorme. Nii saab paberile lilli, südameid ja muud.

Peep Tobreluts ütleb, et eri kiududega katsetada on äärmiselt põnev. Looduses käies soovitab ta inimestel silmad lahti hoida ning samal kombel proovida. Tema ei hoia kahe ja poole aastaga kogutud kogemusi vaka all. Aeg-ajalt teeb ta Eesti eri paikades paberivalmistamise koolitusi.

«Vanapaberi, seente ja eri kiududega katsetades ei ole karta, et fantaasia otsa saab, vaid aega ja pühendumist on vaja,» rõhutab ta.

Loodusringi hoidjana valmistab ta paberit ka Viljandi huvikoolis käivate lastega.

Tobreluts ei ole kirjeldatud tehnoloogia esmaavastaja, selle võttis mitu aastakümmet tagasi kasutusele üks ameeriklanna. Edasi jõudis see põhjamaadesse ning kümmekond aastat on seda ka Eestis kasutatud. Küll on Tobreluts oma teada Eestis ainus, kes paberi kuivatamisel kiiret tulemust pakkuvat elektrikuivatit kasutab.