Just selline puu kasvab eaka mulgi taluperemehe Kalju õuel ja sellest ta eile hommikul poja õhutusel ka «Sakalale» teada andis.
Edasise suhtluse eestvedajaks sai Kalju teinepool Linda.
Lepime kokku, et enne kella kahtteist me Viljandist sõitma ei hakka, sest Linda lubanud tuttavale külmutuskapi ära viia. «Me ikka aitame üksteist. Selleks ajaks on kõik korras ja siis on meil aega teile kuuske näidata.»
Linda jõuab rääkida veel seda, et kuused on juba vanad ja suured, need istutas kunagi Kalju ema. Neljale lapsele, igaühele ühe. Kolm kuuske on praegu alles ja kolm last elus.
«Te sõitke Apja ja helistage mulle sealt, siis ma juhatan, kuidas edasi tulla,» räägib ta.
Sel ajal kui Linda külmutuskapiga maadleb, helistan maaülikooli, et uurida, mis võib olla sellise imelise loodusnähtuse taga, et sooja ilmaga on lausa terve õu veinilõhna täis.
Maaülikooli dendropatoloogia dotsent Rein Drenkhan jääb vastates ettevaatlikuks. Ta pärib, ega puu juured ole viga saanud või ega sinna ole kemikaale maha kallatud.
«No kussa nüüd, mis kemikaale, me pole sinna väetist ka pannud!» kinnitab Kalju.
Õues seisab kõrvuti kolm kõrget kuuske. Kuused nagu kuused ikka, ainult ühe tüvi on märg ja päris ladva lähedalt nõrgub mahla üha alla. Käärinud veini lõhn hõljub õhus.
Kalju seisab kuusest tükk maad eemale: «Sooja ilmaga on lõhn siiamaale täitsa hästi tunda.»