RIIGIKOGU VÕIMUPARTEID on jõudnud arusaamisele, et senised võtted, meelitamaks apteegifirmasid maal rohupoodi avama või vähemalt seniseid lahti hoidma, on ammendunud ning apteegiturg vajab uut regulatsiooni, mis vastaks paremini tarbija huvidele.
Ravimimüük on maal võimalik
/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
26. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiliselt on ravimite jaeturg Eestis konkurentsist pungil, sest apteegikette on palju ning leidub ka üksiküritajaid. Asjatundjad teavad paraku öelda, et Eesti ravimikaubandust kontrollivad kaks suurt hulgifirmat, kelle omanduses on enamik üksteisega «konkureerivaid» apteegikette.
Kui turgu valitsevad kaks ettevõtet, ei kipu nad tegelikult teineteisega konkureerima, vaid püüavad omavahel kokku leppida.
Apteegiturul valitsev seis meenutab seda, mis valitses 10—15 aastat tagasi maakonnakeskuste jaekaubanduses: poode oli linnakeses küll mitu, kuid enamik kuulus kohalikule tarbijate ühistule, mis määras kõigi hinnataseme.
Et üksikute erapoodide kaubatarned sõltusid samuti peamiselt ühistu laost, oli konkurents õigupoolest tasalülitatud. Erapoodidele tagasid hinnaeelise väiksemad halduskulud ja paraku ka maksudest kõrvalehoidmine.
Alles välismaiste jaekettide sissetung tekitas esmalt suuremates ja seejärel väiksemates linnades toidu- ja esmatarbekaupade turul reaalse konkurentsi ning tõi endaga kaasa madalamad hinnad ja suurema valiku.
Konkurentsi tihenemisel oli paraku ka varjukülg: kohalikel ühistutel ei jätkunud enam rammu püsida konkurentsis linnades ja hoida ühtlasi elus maakauplused. Viimati mainituid doteeriti suuresti linnakaupluste kasumi arvelt ja kui nood enam nii hästi ei teeninud, käisid maapoed alla.
EELMISEL KÜMNENDIL arvati, et kui lõpetada linnades apteegikettide kiire laienemine, tekib neil motivatsioon tegelda maaklientidega. See on sama mis kehtestada Rimile ja Selverile Tallinnas supermarketite avamise ülempiir lootuses, et see paneb neid rajama ostukeskusi näiteks Mõisakülas.
Sõltumata sellest, kas piirata linnades kaubandusettevõtete tegevust või mitte, maakohtadesse investeerima see neid ei meelita, sest maal puudub kõige tähtsam: kriitiline mass kliente. See seaduspära kehtib nii toidu- kui tabletimüügis.
Ravimikaubanduses on jaeturule seatud piirangud ühelt poolt ja hulgikauplejate jaeturule lubamine teiselt poolt tekitanud olukorra, et firmad on küll ära kasutanud neile loodud kasvuhoonetingimused, kuid oma kasumit ei ole valmis jagama — vähe tulusates kohtades pannakse apteegid ikka kinni.
Pärast konkurentsiameti varasemat ja õiguskantsleri äsjast tähelepanu juhtimist on poliitikud seisukohal, et apteegiäris ei ole enam mõtet vaba turgu piirata, sest see pole andnud soovitud tulemust. Kas tagasipöördumine piirideta vaba konkurentsi poole pakuks seda?
Pole mingit alust arvata, et kui apteegifirmad saavad taas õiguse segamatult linnas iga nurga peal rohupoe avada, haarataks turuvõitlusse ka maakohad. Apteekide turuvõitlus keskenduks edaspidigi üksnes linnadele ja see pigem kiirendab vähe kasumlike maa-apteekide sulgemist, mis rahvastiku rännet arvestades on nagunii ainult aja küsimus.
KUI RIIK soovib tagada ravimite kättesaadavuse kohtades, kus see vabaturu tingimustes on ebarentaabel, on võimalik kasutada ebatraditsioonilisi võtteid. Näiteks Eesti Post sulgeb küll oma kontoreid, kuid paigutab postileti kohalikku kauplusse, et säiliks teenuse kättesaadavus.
Samamoodi saaks talitada apteekide puhul. Miks ei võiks valitsusel viimaks olla nii palju selgroogu, et seista vastu ravimikaupmeeste lobile ja lubada rohud müüki ka kohalikus toidukaupluses?
Vastuargumendina ikka ja jälle väljatoodav kartus, et rumalad inimesed ajavad sellisel juhul kaupluses rohud ja toiduained segamini, on pehmelt öeldes naeruväärne. Kui inimene oskab apteegist ostetud valuvaigisteid mõistuspäraselt kasutada, miks peaks ta hakkama neid toidupoest ostes ülemäära tarbima? Sellisel juhul peaks ka kirveid ja vikateid edaspidi müüdama relvapoes.
Niiviisi on riigil ning eeskätt omavalitsustel võimalik tagada, et väikestessegi keskustesse jääb apteek. Omavalitsused võivad üksi või koopereerudes korraldada hajaasustuse elanikele apteegiteenuse osutamiseks hankekonkursi. Selle tulemusena saab võitnud apteegikett õiguse ja kohustuse pakkuda kokkulepitud asustuspunktides lepinguperioodil teenust.
Kui riik doteerib rongiliiklust ja maakonnasisest bussivedu, miks ei võiks ta kanda hoolt, et vallas oleks apteek? Mõistagi kulub selleks raha, kuid paraku pole enamik teenuseid hajaasustuses enam pealemaksmiseta kättesaadavad. Poliitikutel tuleb otsustada.