/nginx/o/2009/04/02/157568t1h827a.jpg)
Pikka aega avalikkuse ees suhteliselt tagasihoidlikku joont hoidnud professor Marju Lauristin on viimasel ajal tähelepanu pälvinud mitme sõnavõtuga. Tasub meenutada tema kommentaare inimarengu aruandele, aga ka üleskutset rohkem hoolida ja avaldust internetipõhise hariduse toetuseks.
On hea, et Lauristin on naasnud Eesti elus kaasa rääkivate arvamusliidrite ridadesse. Tegu on vaieldamatult ühe asjatundlikuma sotsiaalteadlasega, kellel on ka poliitikutöö kogemus. Seetõttu tasub tema mõtteid kuulda võtta ja praktikas rakendada.
Eile peetud «Minu Eesti» inspiratsioonikonverentsil avaldas Lauristin arvamust, et tänavu 1. mail korraldatavate üleriigiliste mõttetalgutega on võimalik palju ära teha iga osavõtja või kogukonna, aga ka kogu Eesti usaldusväärsuse ja stabiilsuse seisukohalt.
«Kui vaadata Eestit kõrvalt, siis on see pisikene täpp maakaardil, aga see täpike võiks hakata helendama sooja valgust, nii et ta muutub teistmoodi märgatavaks praeguses kogu maailma haaravas depressioonis,» sõnas Lauristin. Ettevõtmise kõige suurem väljakutse on tema sõnul aga see, kuidas jõuda nii kaugele, et head mõtted ei jääks jutuks, vaid jõuaksid ellu.
Ka «Sakala» loodab, et tänavune «Teeme ära!» kujuneb sama tulemuslikuks, nagu oli mullune koristuskampaania. On ilmne, et sellega ei liitu nii palju inimesi, kuid oskusliku eeltöö puhul võib ikkagi õnnestumist loota.
Inimesed saavad sellest, mida nad tegelikult tahavad, kõige paremini aru siis, kui nad on proovinud ise midagi ära teha ning püüdnud mõista, millised teemad on tõeliselt tähtsad ja mille on suureks mänginud meelelahutusmeedia. Mida suurem hulk inimesi leiab aega põhjapanevaid küsimusi esitada ja neile vastust otsida, seda suurem on tõenäosus, et üht-teist saab tehtud. Ja väikses Eestis muutub tulemus ruttu kõigile nähtavaks ja tuntavaks.