Olen murega jälginud «Sakalast» Jaanika Kressa ja Valdo Paddari ning Viljandi linnavalitsuse vaidlust lauluväljaku ääres asuva baltisakslaste, eelkõige parun von Ungern-Sternbergi ja tema sugulaste kalmistu taastamise üle.
KIRI: Lauluväljaku ehitamisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu sümpaatia kuulub ausalt öeldes mõlemale poolele. Olen ammu unistanud, et ka Viljandi lauluväljakul oleks tuletorn ja treppe, kus seisavad peo ajal lauljad, ning seda kataks ilus kaar, mis pakub koorirahvale tuge ja varju.
Vajaksime ka statsionaarset ehitist, kus oleksid peo ajal helitehnikute arsenal, prožektorid, võimendid ja muu selline. Aga muidugi ei ole me nii kultuuritud, et rajada lauluväljaku tagakülg kalmistule.
Kas tekkinud vaidlust ei saaks lahendada rahulikult? Oleks ju päris kena, kui väljaku ääres, kas või selle ülemises servas seisaks maakividest müür, peaaegu samasugune, nagu oli Balti mõisa-aadlike ajastul. Kas meil ei leidu tublisid talumehi, kes aitaksid vabatahtlikult oma põllult ja heinamaalt müüri ladumiseks maakive lauluväljakule vedada? Või ei ole meil enam maad, kust selliseid kive korjata?
Tuleks teha uus lauluväljaku projekt, mis rahuldaks kõiki osapooli, aga linna kukrus napib niigi raha. Seega: eesti rahvas nii siin kui kaugel välismaal, toetagem lauluväljaku taasrajamist! Võtku see aega mis võtab, peaasi et tulemus oleks ilus ja läheks ajalukku.
Küll oleks kena kuulda, kui ilusal uuel väljakul kõlaks taas: «Om maid maailman tuhandit.» See on midagi, mille nimel tasub elada ja tegutseda.