185 aastat tagasi, jaanuaris 1827 loodi Viljandis esimene haigla. See paiknes Järve tänaval ja teenis esmajoones küll kohaliku garnisoni huve, kuid allus linnaarstile, kes sai sinna suunata ka kodanikke.
Arvustus: Tõhus lisakild Viljandi ajaloo mosaiiki
24. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetatud mehed olid siin rahvale terviseabi andnud juba oma 75 aastat enne seda. XVIII sajandi teisest poolest on teada mitme kirurgi nimi ning Katariina II haldusreformiga 1783. aastal loodud Viljandi kreisis pandi ametisse kreisiarst.
1800. aastal loodi Viljandis ka linnaarsti ametikoht. Selle täitjad paistsid silma pika teenistusaja poolest: kaks töötasid ümmarguselt 30 aastat ning Viljandis sündinud Eduard August Meyer koguni 57 aastat.
1897. aastal pandi Jämejalal alus Eesti- ja Liivimaa kolmandale nõrgamõistuslike ravimise asutusele, niisiis oli praegusel Viljandi haigla osakonnal 115 aasta juubel. Kuni 1884. aastani oli Venemaal piirdutud vaimuhaigete kinnihoidmisega, pöörde toojaks sai Viljandist pärit meditsiinidoktor Valentin von Holst, kes avas Riias «närvihaiguste tervendamise asutuse».
Tänavu mais ilmunud ajalooraamatus vaadeldakse üsna üksikasjaliselt, kuidas edenes arstimine Viljandis. Muu hulgas on käsitletud ajakohasemate haiglahoonete rajamist. Viljandi haigla areng on kirja saanud päris üksikasjalikult. Ka Jämejala haiglakompleksi arendamise lood on põhjalikult üles tähendatud. Jämejala psühhoneuroloogiahaiglas oli tegevuse tippaastatel 670 kuni 760 ravialust 12 osakonnas enam kui 517 töötaja hoole all.
Mõnikümmend lehekülge võtavad enda alla 116 Viljandis töötanud arsti elulood. Need on pisut lühendatult kopeeritud Helbe Merila-Lattiku monograafiast «Eesti arstid 1940—1960». Paraku ei ole leitud võimalust (ja materjale?) publitseerida pärast 1961. aastat arstikutse omandanute elulugu, nii et paljude viimase poolsajandi kestel Viljandis pikemat või lühemat aega töötanud ning pensionile läinud või õppejõu kohalt emeriteerunud tohtrite elukäigu kohta leiame teavet ülinapilt. Isegi haiglaid või osakondi juhatanud arstidest on peale nimede kahjuks vähe leida.
Huvitava ülevaate saame Viljandi vanemate apteekide tegevusest ja nende edasisest saatusest. Neid oli ühtekokku neli ning ainult ühe leiame 1940. aasta asupaigas, Tartu tänav 1. Apteekide arv seevastu on Viljandis kahekordistunud.
Kahjuks ei leia sellest raamatust kuigi palju Viljandi hambaarstide kohta. Nendegi tegevus ulatub ju tagasi Katariina Suure aegadesse. Tänapäeval on nad täitnud hambakliiniku maja. Kogumiku väärtust suurendavad rohked fotod, millel on tuvastatud üle saja Viljandis töötanud meediku.
Paraku ei leia kõnealust huvipakkuvat teost kaupluselettidelt. Soovi korral on seda siiski võimalik hankida Viljandi haigla kommunikatsioonijuhilt või sekretärilt — oma tervise asjus on ju ikka mõnikord tarvis sellesse majja minna.