Siis, kui pioneer haarab sule

Pioneerid ja pepsi, defitsiit ja stagnatsioon, eestiaegsed ja sõjajärgsed inimesed, tuumasõda ja kosmonaudid. Piret Tali (vasakul) kaheksakümnendate esimesel poolel möödunud lapsepõlves olid need elu lahutamatud osad. Foto: Erakogu

ENSV teemal kirjutamine on üsna kindla peale minek, sest enamasti see inimesi külmaks ei jäta. Eriti siis, kui käsitletakse selle pseudovabariigi lõpuaastaid.

Kui Stalini aja ja ka paari järgneva kümnendi suhtes eriti palju kaksipidi mõtlemist pole — oli ikka kole aeg —, siis 1980. aastad on tekitanud palju poleemikat. Nimelt jäi sellesse Moskva olümpiamängude järgsesse perioodi praeguste 35—45-aastaste lapsepõlv. Paljud tollased lapsed on meie elus praegu väga aktiivselt tegevad ning seetõttu jõuavad nende mälestused tihtilugu avalikkuse ette.

Kolm reaktsiooni

Et lapsepõlv tundub tagasi vaadates riigikorrast olenemata enamasti ilus aeg, kipuvad ka need meenutused olema pigem sooja alatooniga, mis siis sellest, et kõrvalseisjale, näiteks vabaduses sirgunud noorele võib kirjeldatu tunduda masendav.

Nii reageeritaksegi seda laadi mälestustele kolme moodi: meenutaja eakaaslastes tekitavad need nostalgiat, kuna vabadusvõitlejad süüdistavad neid ilustamises. Inimesed, kes on praeguses Eestis pettunud ning nutavad taga nõukaaega, peavad lähenemist hoopis ülemäära kriitiliseks ning väidavad, et tegelikult oli elu palju parem ja lihtsam.

Loo algul mainitud põlvkonda kuuluva ajakirjaniku Piret Tali värske meenutusteraamat «Pioneer Viru tänavast» kutsub arvatavasti esile just selliseid kolme sorti arvamusi.

Raamat sisaldab natuke alla saja lühimälestuse 1980. aastate alguse pioneeriealise elust. Käsitletud on peaaegu kõiki teemasid, millega tollased lapsed kokku puutusid. Neidsamu, millest 35—45-aastased hakkavad ühel hetkel seltskonnas mälestusi heietama — olgu siis märksõnad näts, gaseeritud vee automaat, pepsi, jalgratas Ereliukas, vanapaberi kogumine või puukotad.

Tali vahendab mälestusi omaenda lapsesilmade läbi ning seepärast on raamatut lihtne ja mõnus lugeda. Samastumine tekib automaatselt. See on täpselt nagu seltskonnas, kus üks on oma meenutuse ära rääkinud ja kohe tekib kange tahtmine öelda: «Mul oli just sama lugu, aga...»

Lisandub väike täpsustus ja jutt läheb veel värvikamaks. See on loomulik: esiteks on igaühel asjast niikuinii omamoodi arusaam ja teiseks on kõigest möödas juba ligikaudu 30 aastat.

Tihe ja ehe

Seetõttu jääb üle üksnes kadestada autori suurepärast mälu: paljud tema kirjeldatud asjad tulevad mulle kui põlvkonnakaaslasele väga täpselt meelde, ent omast peast poleks ma suutnud neid enam niimoodi esile manada.

Võib-olla on sellele justkui autobiograafilise raamatu koostamisele — jutud on kirjutatud Piret Tali enda pere põhjal — eelnenud aktiivne taustauuring ja eakaaslastelt mälestuste kogumine. Sel juhul tuleb autorit kiita, sest teosest see välja ei paista. Kõik tundub ehe.

Lugudes annab Piret Tali tihtipeale kirjeldatule ka hinnanguid, ikka pioneeriealise lapse silmade läbi. Ehkki enamik järeldusi on õigustatult naiivsed ja lapselikud, sekkub neisse aeg-ajalt ka praeguse teadliku keskealise inimese irooniat. Ühtpidi see rikastab lugusid, teistpidi tekitab väikese võõritusefekti: kes mulle neid lugusid õigupoolest jutustab?

Raamatut «Pioneer Viru tänavast» saab kasutada mitut moodi. Ehkki autor mainib eessõnas, et teos ei pretendeeri absoluutsele ega ajaloolisele tõele, on see siiski praegu üks paremaid teatmeteoseid selle aja argielu kohta. Siit saab aimu tollastest hindadest ja kaubavalikust ning sellestki, kuidas ühiskond funktsioneeris.

Ühtlasi on see seltskonnakirjandus.  Enne koosviibimist tasub raamat läbi sirvida ning tõstatada siis omaealiste seltsis mitmesuguseid teemasid — juttu jätkub kauemaks. Et lood on lühikesed, võib neid koguni ette lugeda.

See on ka ajalooraamat. Miks ei võiks toonased lapsed, praegused vanemad lugeda seda ette oma järglastele, selgitamaks lihtsal ja lõbusal viisil praeguse ja kunagise elu erinevusi.

Peale kõige muu on «Pioneer Viru tänavast» mõnus öökapiraamat. Mul on suisa kahju, et pidin selle ülevaate kirjutamiseks ahmima need 150 lehekülge läbi kahe päevaga, selle asemel et lubada endale igal õhtul paar jutukest.

Lõpetuseks olgu lisatud veel üks pluss: Piret Tali on Pärnu tüdruk, seepärast ei ole tema raamat ka nii Tallinna-keskene, nagu paljud mälestused kipuvad olema.