Kõige isiklikumad vanad ehted — jubedad ja ilusad

Juustest on valmistatud kaelaehteid, uurikette, sõrmuseid ja käevõrusid. Üks ilusamaid Viljandi muuseumis hoiul olevaid ehteid on raamatukesega uurikett (püstisel pildil), mille Marie Riet kinkis kihluse tähistamiseks Jaan Rietile. Foto: Elmo Riig / Sakala

Juustest valmistatud ehted on ilmselt ühed kummalisemad kaunistused, mida võib ette kujutada. Nendest on valmistatud prosse, kaelaehteid, uurikette ja käevõrusid, vahel isegi juuksenööre ja kõrvarõngaid.

Juukseid on peetud läbi aegade elujõu kehastuseks. Häda sulle, kui su juuksed sattusid nõia kätte. Siis olid kadunud hing. Eesti arhailises pärimuses on nendele omistatud maagiline vägi, sellest annavad tunnistust mitmed meie folklooris säilinud tabud ja keelud.

Juuste maagiline jõud ja tähendus olid kindlasti üldteada juba ammu enne piiblisse pääsenud jõumees Simsoni lugu. Simsoni ramm peitus juustes. Pärast seda kui salakaval Delila oli lasknud need maha ajada, käis õnnetu mehe käsi väga halvasti.

Puhas maagia

Juustest ehteid ei nõustu praegu enam ilmselt keegi kandma. Isegi sellele mõtlemine võtab judisema. Seevastu XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul tegid need ehtemoes ilma. Küllap aitas sellele voolule kaasa tõik, et neid oli odav valmistada.

Materjaliks piisas sageli ju juustest endist. Teinekord kasutati lisaks pappi, puitu, traati või helmeid. Selliseid ehteid kandsid mõlema sugupoole esindajad, aga tellijad olid enamjaolt naised, kes lasksid need punuda tavaliselt omaenda juustest. Nii mõnigi tegi kaunistuse koguni ise valmis.

«Enam isiklikumaks minna tõesti ei saa,» arvab Viljandi muuseumi raamatukogu kuraator Ebe-Triin Arros ning piidleb, pea viltu, uhket munakestega kaunistatud pruunidest juustest uuriketti, mis võis kunagi kaunistada maavillast ülikonda kandva õnneliku peiu vesti.

Tundub usutav, et kõige selle sügavam, maagiline tagamõte võis olla soov köita mees oma juustega igaveseks kindlalt enda külge. Sestap kinkisid paljud pruudid peiule ehteasja, mille valmistamiseks olid aastate jooksul hoole ja armastusega juukseid kõrvale pannud.

Kõik on ju kuulnud ennemuistset retsepti: meheihas piigade kõige kindlam nipp oli küpsetada kallimale armukakk ning sokutada sellesse oma karvu. Juustest ehetega oli põhimõtteliselt sama lugu. «Kui tüdruk kinkis poisile oma juustest valmistatud uuriketi, oli selge, et see poiss enam ei pääse,» arvab muuseumi arhiivkogu kuraator Heli Grosberg.

Karvased kaunistused

Viljandi muuseumi kogudes on selliseid ehteid kümmekond. Põhitooni annavadki uuriketid. XIX sajandi lõpukümnenditel ilmunud «Sakalates» võis üsna sageli leida kuulutusi, milles anti teada, et tehakse kõiksugu «juustetöösid» kunde soovil. Põhiline nõudlus näis olevat olnud uurikettide ja sõrmuste järele.

«Kas nad just kutselised meistrid olid, aga tegijad mehed kindlasti,» räägib muuseumi etnograafiakogu kuraator Tiina Jürgen kuulutuste autoritest. «Üks selline tegutses näiteks Suure-Jaanis. Sealtkandist on meie kogudes peale uurikettide ka sõrmus ja käevõru.»

Vaatan peenele paberile asetatud vanu karvaseid ehteid. Midagi pole teha, meenub ühe muuseumikogusid sortinud koguhoidja südamest tulnud märkus, et juustest valmistatud esemeid tahaks tavapäraste valgete kinnaste asemel katsuda kummikinnastega. Saan temast täiesti aru. Lähemal vaatlusel tunduvad kõik ehted olevat ühte tooni.  

«Juuksed lähevadki aja jooksul tumedamaks ja võivad isegi kokku tõmbuda,» kinnitab Jürgen. Üks lapsepõlves mahalõigatud hele pats olevat aastaid hiljem juhuslikult leituna olnud juba õige tume.

Juustest ehted olid enamasti lihtsama rahva kaunistused, mõisnikel ja parunitel neid polnud. Nad olid levinud maakohtades ja väikelinnades, kuigi teadupärast on neid tehtud päris palju ka Tallinnas.

«Õigupoolest ei ole teada, kas see mood sai alguse pealinnast või jõudis sinna hoopis maalt,» räägib Jürgen.

Kuidas selliseid kaunistusi valmistati? Küllap oli see üsna keeruline, sest juuksed on teadagi üpris libe materjal. Tavaliselt valmistati neid ainult ühest peast pärit juustest, aga kui palju see aega võttis, ei mõista ilmselt enam keegi öelda.

Juukseid on ikka peetud inimese elujõu kehastuseks. Need on läbi aegade andnud edasi sotsiaalset informatsiooni. Sümboolne oli komme lõigata juukseid abiellujatel. Omal ajal võis soengu järgi eksimatult öelda, kas tegu on neiu, pruudi või abielunaisega.

Juuste sümboolne tähendus on seotud sotsiaalse klassi, soo ja seksuaalsusega. Nüüd on vanad märgilised tähendused muutunud juuksemoeks, mille kaudu võtame vastu mitmesuguseid sõnumeid.

Mõnel pool pandi pärast surma pats kui tüdrukupõlve sümbol naisele hauda kaasa, sest uskumuse järgi aitas see teispoolsuses ellu ärgata, mehele minna ja lapsi saada. Naiste juukseid kui taassünni sümbolit on leitud ka meeste kalmetes.

Juustel on olnud ja on õigupoolest tänase päevani ka tugev ideoloogiline väärtus. Vangidel ja sõduritel on ikka pea paljaks aetud. Juuste pikkuse pärast on tapetud. Mati Unt ütles oma suurepärases «Sügisballis» otse välja, et juuksed on olnud alati sünged asjad, interpreteeri neid kuidas tahad.

Midagi on ammustest kommetest kandunud ka tänapäeva. Sageli kleebitakse tita albumisse vastsündinu esimene lokike. Mäletan selgelt, et minu kadunud armas vanaema rõhutas alati: mahalõigatud juuksed tuleb kohe ära põletada.

«Juuksed moodustasid inimesest sellise osa, mida võõras saada ei tohtinud,» noogutab Tiina Jürgen.  

Paljutõotav tulevik

Niisuguste ehete lätted on tuhandete aastate taguses minevikus, kuid hämmastaval kombel on juustes peidus oleva ja ehk ainult vahel alateadlikult aimatava info roll olnud ajast kõvasti ees.

Kas oleks kunagine ehtemeister osanud hingeski aimata, et juustest saadav pärilikkusaine on võimeline 99,999-protsendilise täpsusega edastama omaniku tunnuseid! Neist leitud DNA kaudu saab tuvastada vanemlikkust ja pärilikke haigusi.

Paarikümne aasta eest analüüsisid Taani arheoloogid igikeltsa lõksu jäänud inimese 4000 aasta vanuseid juukseid ning said teada, et nende omanik oli jässakas, tal olid tume nahk ja pruunid silmad.

Viljandi muuseumi eksponaatide hulka kuuluvast juustest sõrmusest saaks moodsa tehnika abil välja võluda kas või selle, mida nende omanik kunagi sõi. Ja kui kauges tulevikus võidaks inimesi kloonida, saaks seda teha juuksesalgu põhjal. Kummalised asjad need juuksed.