/nginx/o/2008/10/20/85229t1h218e.jpg)
RAHVA POOLT armastatud ja silmapaistvalt hea näitleja Aarne Üksküla, kellele anti hiljuti elutöö preemia, mainis ühes usutluses, et teda on hakanud häirima kultuuritus kõige kõrgemal tasemel. Kahju küll, aga tal näib selleks tõesti põhjust olevat.
Sirje Rätsep: Tants Ugala aurukatla ümber
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuur pole ainult avaldatud teoste ja etendatavate lavastuste kogum, vaid mõtteviis. Kultuursus. Kultuuriministeeriumiks kutsutav asutus on aga viimasel ajal üles näidanud pesuehtsat kultuuritust. Just seda, mille pärast Üksküla südant valutab.
Ministeeriumi ristikäik Ugala teatri nõukogu esimehe Jaak Alliku ja direktor Peeter Tammearu vastu kukkus haledalt välja. Lavastuse «Tants Ugala aurukatla ümber» stsenaarium oli halvasti läbi mõeldud ja etendus oli ebaprofessionaalne.
KULTUURIMINISTEERIUMI esindaja sõitis paari nädala eest Viljandisse sooviga saada teatri tegevjuhilt lahkumisavaldus. Eesmärgi saavutamiseks kõrvaldati enne seda minister Laine Jänese allkirjaga teatri nõukogu esimees.
Kõik ei läinud aga plaanipäraselt ning aset leidis ebamäärane ja selgusetu teleetendus. Seepeale ruttas kultuuriminister olukorda siluma ning möönis, et Jaak Alliku, endise kultuuriministri tagasikutsumine teatri nõukogust ei olnud hästi korraldatud ning too väärib lugupidamist kui tugev kultuuripoliitik ja teatritegelane.
TEATRIKUNSTI mõistmiseks pole õnneks kehtestatud reegleid ja tabusid. Leian, et üheski teatris ei saa kehtida demokraatia selle sõna otseses mõistes. Tahes-tahtmata peavad näitlejad lavastaja tahtele alluma ja sellega leppima. Konflikte tuleb lahendada läbirääkimiste teel, mitte selja taga susimisega.
Mina olen tavaline kodanik, keda võib liigitada ka muusikuks ja kultuuriinimeseks. Minu sõprade hulka kuulub nii mõnigi helilooja, kunstnik, näitleja ja õpetaja, aga nende seas on ka lihtsaid poemüüjaid ja elurõõmsaid spordiveterane. Minu ettekujutus teatrist ei pruugi nende omaga ühtida, kuid mõistan, et kõik pole mustvalge.
Metsas ei kasva vaid võimsad mastipuud — seal on eri suuruse ja väärtusega puid. Nii on ka näitlejatega. Nende seas on samuti alles arenevaid isiksusi.
Tuleks lihtsalt tööd teha ja oma aeg ära oodata. Kibestunud inimene, olgu ta siis autojuht, minister või näitleja, on oma eluteel ära eksinu, kes näeb teisi läbi iseenda.
ON ASJU ja arusaamu, mis on igavesed ja põlvkonnalt põlvkonnale pärandatavad. Üks neist on pühendumus. Pühendumine tööle, perele, lastele. Ilma selleta pole ühelgi tööl tulemust.
Hendrik Toompere juunior ei mõelnud ometi tõsiselt oma väljaütlemist, et teatri juhtimine on temale vastik tegevus. Vastik küll, aga ta on teinud seda pühendumisega ja hästi. Kas samad sõnad ei kehti ka Peeter Tammearu kohta?
Mina olen Ugalast hulga teatrielamusi saanud ning eelkõige just vanemate ja kogemustega lavastajate ja näitlejate pakutud emotsionaalsetest äratundmishetkedest. Igal põlvkonnal on oma arusaamine kunstist ja selle lahtimõtestamisest. Teatrikunst vajab kogemusi ja tarkust. Just elutarkust.
MINUL ON Viljandi teatrisse usku. Mul on säilinud lootus, et kultuur ja kultuursus ei ole saanud ainult sõnakõlksudeks, vaid need on ikka elu edasiviijad. Kui ühiskonda laastav kultuuritus liigub liiga sügavale meie ajudesse, tekitab see paljudes vastumeelsust ja protesti.
Vanarahvatarkus ütleb, et kui merel häda käes, siis maal aitajaid palju. No ega see torm nüüd nii tugev ka ole, et teie, kallis teatrirahvas, ise sellest üle ei saaks! Mina tulen 4. aprillil järjekordset esietendust vaatama.