Läbi seina järgmisesse tuppa

1998. aasta sügis Tartu ülikooli Nooruse tänava üheksakorruselises ühikakolossis. Kui sedapuhku sai erialakirjandus kätte haaratud spetsiaalselt pildistamiseks, siis mõni aeg hiljem tekkis põhjus sealt paar lehekülge ka õpingute tarvis läbi lugeda. Foto: Erakogu

Ostsin «Praktikaaruande» enne läinudsuvist pikka Euroopa-reisi: paar kursusekaaslast olid Facebookis mõista andnud, et see on hingematvalt naljakas, ning lootsin leida sellest mõnusat ajaviidet hetkedeks, mil laevatekil või bussiistmel midagi tarka teha pole.

Ma ei pettunud. Seda sorti kirjandus ongi hea just meelelahutuseks ja ajaviiteks ning isiklike paralleelide või ristjoonte tõmbamiseks. Nalja sai samuti paras jagu, ehkki mitte nii palju, kui olin oodanud.

Kas ma tundsin Daniel Vaariku kirjeldustes ära selle Tartu ülikooli, kus mina aastatuhande vahetuse aegu õppisin? Nii ja naa.

«Praktikaaruanne» meenutab mulle värviküllast sürrealistlikku maali, millel kujutatud tegelased on üldjoontes küll äratuntavad, kuid kellele on põnevuse mõttes igasugu imevigureid külge monteeritud — umbes nagu Salvador Dali jässakad elevandid, kes kõnnivad pikkadel piitspeenikestel jalgadel, või kellad, mis vedela muna kombel üle lauaserva maha voolavad.

Nii on ka mitu õppejõudu Vaariku kirjelduses needsamad, kellega minagi ülikoolis tõtt vaatasin, olgu siis jutt Sulev Uusist, Marju Lauristinist, Peeter Vihalemmast, Priit Pulleritsust, Aune Undist, Tiit Hennostest, Maarja Lõhmusest või mõnest teisest. Ainult et raamatus on ühel neist teravatipulised kikk-kõrvad, teisel veider sokuhabe, kolmandal püksipandlani ulatuv keel...

Jah, Vaariku kujutatud alma mater’i peahoone sammaste vahel ei hõlju akadeemilist teklit kandev Tartu vaim, vaid pidevat identiteedikriisi põdev vilavate silmadega karvik.

Kohati tundus, et autor on püüdnud oma raamatuga teadlikult pakkuda konkurentsi mõni aasta varem ilmunud Mihkel Raua bestsellerile «Musta pori näkku», milles üks hull joomapidu teist taga ajab. Ehk selgitab just see, miks mõni õllelõhnaline seiklus, millest «Praktikaaruandes» juttu on, tundub olevat üle pingutatud.

Pole kahtlust, et pidutsemine ja pullitegemine on paljudele tudengielu pärisosa. Teisalt on aeg tõestanud, et sedavõrd andekad ja arenemisvõimelised tegelased nagu Daniel Vaarik oskavad joomingute vahel ka midagi asjalikku korda saata.

Küllap libiseksin minagi sama laadi meenutusteraamatut kirjutades võimalikult kiiresti üle päevadest, mis veetsin vastikute kontent- ehk sisuanalüüside tarvis kirjandusmuuseumis maakonnalehtede tolmuseid mappe lapates. Palju toredam on tagasi mõelda näiteks ühikaelule.

Seejuures kangastub mulle alati esimesena episood, kuidas minu toanaaber, praegune «Aktuaalse kaamera» kultuuritoimetaja Janar Ala peab valjuhäälset kaitselahingut supipotiga. Et anum on nädal aega pesemata soojas toas voodi all vedelnud, on loodus kehtestanud selle sisemuses oma seadused ning andnud võimsale hallitusseenele voli kõhetule tudengile ninna karata, niipea kui too poti kaant paotab.

«Raisk, see elab! Öäkk! Prrr,» lärmas Janar koledate postritega kirjatud tualetis mitu head minutit, ise seejuures lusikaga äsja avastatud vaenlast kempsupotti ubides.

Kahtlemata leidub inimesi, kes saavad küpseks, ilma et peaksid läbi tegema suurt hulka sulaselgeid rumalusi. Mina polnud üliõpilasena teab mis möllumees, aga oma lolluste kvoodi sain ikka täis. Nii pole mullegi võõras jäise kaarsilla kaarel maadlusmatši pidamine, kaheteistkümnekesi kursavenna sõiduautoga läbi öise linna paarutamine ega üheksakorruselise ühikakolossi katuselt pudelite sõiduteele pillutamine.

Tagantjärele paneb muhelema, kuidas me Viljandi poiste Ivo Upani ja Marko Lepikuga katsetasime, kas läbi riidekapi tagumise seina on võimalik naabertuppa maanduda. Oli küll.

Nähtavasti tundub eelnev kõrvaltvaatajatele noorukite labase ja mõttetu jauramisena. Mulle tuletab see meelde, kui ereda leegiga me tollal põlesime — sugugi mitte ainult füüsilistes vägitegudes, vaid ka õpingutes. Muidugi tundsin minagi paljude ainete vastu põlgust ning läbisin need, hambad ristis, üksnes selleks, et matriklisse arvestus kirja saada. Aga palju oli ka näiteid õppejõududest, kes laiendasid meie silmaringi ja — mis peamine — õpetasid ringi vaatama ja mõtlema.

Mul on hea meel, et sõprus ühendab meie kursust seniajani. Samal ajal kui paljud teised ei tea pärast ülikooli lõppu oma õpingukaaslastest vaat et midagi, korraldame meie iga-aastaseid reise Eesti saartele ja kohtume suusaretkedel talvises Haanjas.

Olgugi et enamikust on saanud pereinimesed, lööb nendel kokkusaamistel omaaegne leek uuesti lõkkele ning see on kirjeldamatult hea ning jõudu andev tunne.