Õppejõud sai üles lauldud, klaase kõlistatud ja teleuudis tehtud

Bakalaureuseõpe Tartu ülikoolis lõppes 2011. aastal juunikuus ajaloomuuseumi valges saalis. Muuseum oli lõpetajatele tuttav, sest nii mõnigi reportaaž teleuudiste praktika tarbeks oli tehtud just seal. Foto: Erakogu

Kui keegi hakkab oma ülikooliaega meenutama, tuleb sageli esile kaks tahku: ühed räägivad, et tegid peale õppimise kõike muud, aga said samal ajal ka stuudiumi kenasti lõpetatud, teised möönavad, et keskendusid peaasjalikult õppimisele.

Daniel Vaarik on oma raamatu «Praktikaaruanne» kirja pannud huvitavalt ja elavalt, aga ülikoolis käimine päris selline ollallaa kindlasti ei olnud: pead lõputut pidu, kui tuju tuleb, sõidad rongiga Moskvasse või mujale ja ikka saad diplomi. Nõustun aga kindlasti autori mõttega, et paljudest keerulistest olukordadest, kus võib-olla mõni oskus jääb puudu, päästab välja just kiirelt ja õigesti reageerimine ning rahulikuks jäämine.

Lugedes tuli mulle meelde mõnigi tore seik oma tudengipõlvest bakalaureuseõppes.

Oli 7. aprilli varahommik. Kas kolmapäev või neljapäev, pole tähtis, aga igatahes kell seitse hommikul, seega meie, teise kursuse ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengite jaoks enne kukke ja koitu. Olime ju harjunud, et loengud algavad kell kümme ja juurde võib arvata veel akadeemilise veerandtunni. Niisiis on selge: kell seitse oli meile veel sama hästi kui öö.

Ometi saime meie, esimese ja teise kursuse tudengid, just siis kambakesi kaubamaja juures kokku — kellel käes lilled, kellel kommikarp. Kursavendadel olid ühtlasi filmikaamera ja mikrofonid. Neil oli plaanis eesseisev aktsioon ühildada reporteritöö teleuudiste praktikaga.

Teleuudiseks olid nad otsustanud ära kasutada ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala tudengite plaani minna Marju Lauristini sünnipäeval tema akna alla laulma ja õnne soovima.

Mõneteistkümnekesi seadsime sammud piki Emajõe kallast Karlova poole. Kaamerad surisema, paremad lauljad ettepoole... Läks lahti!

Peeter Vihalemm vist teadis meie tulekust, kuidas muidu oleksid õppejõud kortermaja teab mitmendal korrusel laulu peale nii kiiresti reageerinud. Läks mõni minut ning austatud professor oli rõdul, naeris, lehvitas ja kadus. Kadus selleks, et tulla alla.

Marju Lauristin sai meie õnnesoovid ja pisikesed kingid, Peeter Vihalemm jagas kokkulöömiseks šampanjaklaase ja vist ka midagi magusat suhu pista.

Tol hommikul jõudsime pärast õnnitlemist kodus natuke veel suikudagi, et olla kell kümme algaval reporteritöö teleosa loengul jälle platsis.

Minnes jäi meil üle üksnes meenutada, et raadioreporteritöö õppejõud oli juba esimesel loengul toonitanud: iga sõõm alkohoolset jooki on teles või raadios kõneldes otsemaid kuulda.

Pärast šampuseklaasidega kõlistamist meie paraku uudisetekste sisse lugema läksimegi. Kui läbi külma kevadvihma stuudiosse jõudsime, olid meie vähesed promillid õnneks haihtunud. Diktsioon oli selge ja tekst sai soravalt sisse loetud — koguni nii soravalt, et ME3 bakter kõlas etteantud ajalimiidi tõttu kui «emme kolm bakter». Polnud ju mõtet liigselt kartma hakata. Õiges kohas ja õigel ajal tuli lihtsalt käituda vastavalt ning kõik asjad sai joonde aetud.