Mina ja maailm

Saaremaa lehes praktikal 1992. aasta juulis. Vene armee oli lahkunud, selle kohalolule viidanud märgid veel koristamata. Foto: Erakogu

Minul jäi Daniel Vaariku raamat pooleli. Täpsemalt öeldes jõudsin ära lugeda umbes veerandi — rohkem ei tahtnud, kuigi jutt iseenesest oli ladusalt kirjutatud.

Vaarik oli minu kursusekaaslane, aga ega me kuigi palju suhelnud. Loengutel käis ta üsna harva ja pärast ülikooli polegi ma teda vist kohanud.

Ise ei oleks ma Vaariku raamatut lugema hakanud, sest teadsin, et tema mõttemaailm ei paku mulle huvi. Kolleeg Tiina Sarve ärgitusel võtsin lõpuks vedu. Mõtlesin, et mine tea, äkki leian raamatust huvitavat äratundmist meie ühise kooliaja kohta.

Pärast veidravõitu sissejuhatust valmistas järgmine ports lehekülgi mulle ikkagi pettumuse, sest ülikoolielust seal juttu ei olnud. Ühtlasi hakkas mulle vastu autori rõhutatud enese­imetlus, millesse kohati põimus kõige muu halvustamist. Palun siinkohal vabandust, kui loetud teksti valesti tõlgendasin, aga nõnda mulle lugedes igatahes tundus.

Lõpuks jõudis autor oma jutuga ka ülikoolini, kuid minu tõrge aina kasvas. Mulle kui alkoholivaenulikule inimesele ei meeldi, kui purjutamist, laaberdamist ja meelemürgi mõjul tehtud lollusi peetakse normaalseks.

Jah, ma tean, et osa kõrgkooli pääsenuid peab alkoholi ja tudengielu teineteisest lahutamatuks, aga see on vaid ühe poole arvamus. Kui kõik tudengid veedaksid oma ülikoolielu seda motot järgides, jääks inimkonna areng kiratsema.

Ometi ei taha ma Daniel Vaarikut ainuüksi tema mõttemaailma pärast tuimalt tümitada. Need olid tema arusaamad ja see on tema raamat. Pealegi on Vaarik oma noores elus huvitaval kombel päris edukalt edenenud. Jõudu talle edaspidiseks!