«Teaduslik» kommunism ja Elmar Salumaa filosoofia

Fotograaf klõpsutas ühes Tartu tehases pildi, kuhu ka väga algaja ajakirjanik peale jäi. Arvan, et selle intervjuu põhjal kirjutatud lugu ma üle lugeda ei taha. Käekott on meeles — see oli ilus, tumepunasest lakknahast. Foto: Erakogu

Daniel Vaariku «Praktikaaruannet» lugedes on raske samastada selle autorit aruka internetis või mõnes raadiosaates arutlejaga, kellena teda tean. Kohati vaimukas ja teravmeelses raamatus on üldistusi, mis kindlasti ei kehti. Näiteks ei olnud neil, kel asjast aimugi polnud, võimalik saada Tartu ülikoolis kõrgeimat hinnet läinud sajandi seitsmekümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel ega ole praegugi.

Alati on leidunud tudengeid, kes pitsi ei sülita, aga vaevalt küll tervet kursusetäit padujoodikuid, nagu «Praktika­aruandest» paistab. Kui autor on rohkem kõrtsis kui auditooriumis, võib tal muidugi tekkida tunne, et see ongi kogu ülikool.

Nüüd võib lugupeetud lugeja nuriseda: mida see vanainimene ikka noorte kallal õiendab, ise õppis ajal, mil pooled ained olid punased.

Mingit dissidenti mängimata võin rahumeeli öelda, et nii tubli ma küll ei olnud, et oleksin punaseid aineid õppinud.

Meenub niinimetatud teadusliku kommunismi eksam. Istusime stipipäeval suurema seltskonnaga Kaunase baaris, kui sinna tulid tuttavad kehakultuurlased ja ütlesid, et Märt Kubo istub kurvalt auditooriumis: keegi ei lähe teadusliku kommunismi eksamit tegema. Meie siis läksime.

Õppejõud Märt Kubot nägin selles ruumis ja sel päeval esimest korda, sest ühelgi loengul ei olnud ma käinud. Saatus soosis mind ja teemaks tuli massikultuur, mida olin Marju Lauristini käe all usinalt uurinud, kuigi mitte kommunismi vaatevinklist. Sain hea hinde.

Selline eksamitegemine oli suur erand. Enamikule ei tulnud pähegi minna niiviisi mütsiga lööma tänapäeva eesti keele või ükskõik millisele kirjanduse eksamile. Ühiskonnaainete kroon, õigemini ainus ülikooli nime väärt kursus selles reas oli filosoofia ajalugu. Selles kukutati viiendal kursusel suure tuupimise kiuste tudengeid ridamisi läbi.

Minu suur eelis oli see, et sain healt tuttavalt kirjutusmasinal trükitud teoloog Elmar Salumaa õpikud, mida jagasin paremate sõpradega. Kui keegi tuppa astus, tuli need kiiresti silma alt ära panna.

Marju Lauristinist üks seik. See oli vist kolmandal kursusel, kui ta andis mulle seminaritööks pika loetelu kirjandust. Kui pobisesin, et ei oska inglise ja rootsi keelt, sain kiiresti selgeks, et mul on filoloogilisest kõrgharidusest väär ettekujutus. Pusisin ise ja võõrfiloloogid aitasid ning tekstid said tõlgitud.

Minu kursusekaaslane, kadunud Astrid Reinla, kes oli pärit kõrgintellektuaalide perest, ütles kord, et teadmisi võib saada ka raamatuid lugedes, vähemalt humanitaarias. Ülikooli väärtust nägi ta muus: võimaluses suhelda inimestega, kes sind rikastavad ja keda sa kusagil mujal ei kohta.

Minu õppejõud olid võib-olla mitte enam oma parimates aastates, aga ikkagi auväärsed erudiidid ja teadlased. Richard Kleis õpetas antiikkirjandust ning oli meie silmis pjedestaalil kui vaba Eesti entsüklopeedia peatoimetaja. Valmar Adamsist olen praegu lugenud üht kui teist, kas või Elo Tuglase päevikutest, aga tema loengud olid otsekui huvitavad etendused ja tema ise siiski eestiaegne luuletaja.

Rida tuleb üsna pikk: Paul Ariste, Harald Peep, Gerda Laugaste, Paul Alvre, Villem Alttoa ja särava tähena Juri Lotmani abikaasa Zara Mints, kes erandkorras asendas üht välismaale sõitnud vene kirjanduse õppejõudu. Juhan Peeglist ja Marju Lauristinist rääkimata.

Praegugi on õppejõude, kellele vaadatakse alt üles, ja neid, keda võetakse kui midagi niisugust, mis tuleb välja kannatada. Nii mõndagi on muutunud, aga palju on ikka samamoodi. Ligi neljasaja-aastase akadeemilise õppeasutuse puhul polegi teisiti mõeldav.

Loodan, et kunagi kirjutab keegi ka sajandivahetuse Tartu ülikoolist sama sisuka ja sooja mälestusteraamatu, nagu on Mihkel Muti «Kandilised sambad. Ülikool» minu tudengiajast.