Väärikate ülikooli juht: huvilisi on väga palju

Viljandi väärikate ülikooli eestvedaja Aino-Malle Jagori sõnul toob iga ülikooli loeng kokku umbes 90 inimest. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandis tegutseb kolmandat aastat väärikate ülikool, mis pakub kõigile vähemalt 50-aastastele inimestele võimalust käia loengutel ning avardada oma silmaringi.

Viljandi väärikate ülikooli eestvedaja Aino-Malle Jagor rääkis, et kui kõige esimesel kokkusaamisel 2010. aasta novembris käis 27 inimest, siis viimasel ajal on loengul olnud umbes 90 inimest ja see arv üha kasvab.

Praegu korraldab Viljandi väärikate ülikooli Aino-Malle Jagori juhtimisel eelmise aasta märtsis asutatud mittetulundusühing Erksad ning akadeemia jätkab Tartu ülikooli egiidi all oma väärikate ülikooliga.

Aino-Malle Jagor, kuidas väärikate ülikool Viljandis sündis?

Sõitsin Pärnusse sõbrannale külla ja ta rääkis mulle, et neil on väärikate ülikool, kus nad targaks saavad. Suhtusin kuuldusse umbusklikult. Läks natuke aega mööda ning ühel päeval kuulsin Elmari raadiost, et Tartus oli väärikate ülikooli avaaktus, kus kõneles Marju Lauristin ja käis kohal väga palju inimesi. Ütlesin seepeale kõva häälega: «Mina teen väärikate ülikooli Viljandisse!» Niimoodi hakkaski see asi minema.

Helistasin Pärnusse väärikate ülikooli algatajale Mari Suurväljale, kes mind julgustas. Rääkisin ka Tartu inimestega, kes mind samuti julgustasid ja kirjeldasid, kuidas nemad väärikate ülikooliga alustasid.

Olen varem loonud firma. Selle kogemuse põhjal töötasin välja põhikirja ja muud dokumendid ning läksin Viljandi linnapea juurde, kelleks oli toona Kalle Jents. Tema soovitas mulle kultuuriakadeemiast Tiiu Männistet, kes ütleski: «Teeme ära!»

Praeguseks on teie teed kultuuriakadeemiaga eri suunas läinud. Miks?

Tartu ülikooli egiidi all korraldatava elukestva õppe teemad erinesid mõnevõrra neist, mida mina soovisin arendada. Meie teed läksid lihtsalt lahku.

Kui te raadiouudise peale kõva häälega ütlesite, et teete Viljandisse väärikate ülikooli, siis järelikult pidi teil olema selge arusaam, et seda on siia väga vaja.

Tõesti, see oli mul olemas. Tegutsesin aastatel 1969—1989 Viljandi inseneride klubis, mis oli samalaadne ettevõtmine nagu see, mida praegu teen. Kahekümneaastane praktika andis mulle julguse väärikate ülikooli loomine ette võtta. Lisatuge pakkus see, et olin olnud kolm aastat Viljandimaa pensionäride ühenduse juhataja asetäitja ning sel ajal samuti üritusi korraldanud.

Kas huvi väärikate ülikooli vastu on olnud suur?

Seni on huvi olnud tohutult suur.

Tuli see teile üllatusena?

Tõtt-öelda ma enam-vähem uskusin seda. Et olin juba varem eakatele inimestele ekskursioone ja muud säärast organiseerinud, teadsin, et huvilisi sellistele ettevõtmistele jagub.

Kui tihti loenguid peetakse?

Eelmisel aastal oli peaaegu iga kuu kaks loengut. Vahepeal tekkis väike seisak, sest me ei mahtunud enam ühtegi ruumi ära. Kellele ma ikka ütlen, et ärgu tulgu?

Nüüd on meil kokkulepe Sakala keskuse juhiga ja me saame kaks korda kuus kasutada kas suurt saali või sammassaali vastavalt sellele, kuidas vaja.

Kui palju inimesi loengule tavaliselt koguneb?

Umbes 90 inimest. Ja neid tuleb üha juurde. Info väärikate ülikooli kohta on seni liikunud enamasti suusõnal ja paljud veel ei teagi, et selline asi Viljandis aset leiab. Esimesel loengul 2010. aasta novembris käis 27 huvilist.

Mis on kooskäimiste peamine eesmärk?

Inimeste silmaringi avardada. Väga nõutud on näiteks arvutikoolitused, millele on õnnestunud projektidest raha saada. Tänu sellele on paljud vanemas eas inimesed õppinud internetist bussi- ja rongiaegu vaatama, ajalehti lugema ja muud säärast.

Üks asi on saada infot raadio vahendusel, aga vahetu kontakt on midagi hoopis muud. Näiteks Aleksei Turovski loeng, kus ta rääkis meile koerast, alustades ninast ja lõpetades sabaga, oli väga huvitav. 13. novembril tuleb meile rääkima Fred Jüssi, maikuus on aga plaanis kohtuda Ingrid Rüütliga.