Kas oleme kolletamiskursil?

Ants Tamme Foto: Erakogu

LÄINUD PÜHAPÄEVAL olid lõikuspüha ja kolletamispäev, tuleval laupäeval on hõimupäev. Kalendris olevad märked lubavad neid seostada, leida sümboolseidki tähendusi või tõlgitsemisvõimalusi.

Missuguseks on siis väikese rahva, suurte etnostega võrreldes üpris pisikese hõimu käekäik viimastel aastakümnetel kujunenud? Kas lood on nii roosilised, nagu peaminister mõni aasta tagasi lubas: Eesti jõudvat mõneteistkümne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka? Kas mõne aasta pärast moodustab Eesti majanduse kogutoodang tervenisti kolmveerandi Euroopa arenenud riikide sisemajanduse koguproduktist?

Kui soovmõtelda peaministri suurustamised tõeks, poleks meie rahvakillul karta mingit kolletamisohtu, sest heaoluriigist vaevalt massiliselt välja rännataks ning järjepidevalt süvenev kindlustunne ja tulevikuturvalisus ajendaksid noori senisest arvukamalt peenikest peret soetama.

Paraku on murettekitavalt vähe neid eestimaalasi, kes võtaksid valitsusjuhi õnneloitsusid tõsiselt ega näeks tulevikus kolletumise või lausa perspektiivituse ohtu.

MEIE RAHVA kestlikkuse väljavaated on üpris nigelad ning juhtpoliitikud ja autoriteetsed arvajad on hakanud esitama asjaloo kohta juba lausa kummalisi, et mitte öelda kentsakaid päästmissoovitusi.

Nõnda tuli Andrei Hvostov läinud nädalal välja tema meelest tõhusa retseptiga: et vältida või nõrgendada pensionäridest valijaskonna oletatavat mõju parlamendipoliitikute eelarve-eelistustele, tulevat anda valimisõigus ka lastele ning lausa sünnihetkest peale.

Kuni nood täiskasvanuikka jõuavad, valivat nende eest isad ja emad. Siis pudenevat eelarvest midagi ka lastega peredele. Seda meedet on asunud mõneti toetama osa Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikuid.

Vääriks tunnustust, et eesti rahva päästmine on sel kombel luubi alla võetud, kui taas ei vastandataks eakate põlvkonda noortele. Nagu kolumnist Mihkel Mutt tabavalt kirjutas, ei jätaks pensionärid iial oma lapselapsi hätta, kui see neil vaid vähegi võimalik oleks.

Nii et las keskmine põlvkond püüab tuult väljal, vanaisad ja -emad ning nende lapselapsed kannavad Eesti lippu edasi.