Kui ajalugu on punane

Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

ÜHEST SUVISEST seisukohavõtust jäi meelde, nagu valmistaks Mõisakülas probleeme tõsiasi, et seal asub Sihveri tänav ja Jaan Sihveri asutatud erakooli asukohta tähistab mälestuskivi. Probleem pole küll ülelinnaline, saati siis riiklik, aga leidub inimesi, kelle meelest see on vale, nagu on ka neid, kes teavad, et tänu Jaan Sihverile on Mõisakülas avalik saun ja raamatukogu ning nende rajamist ei saa kuidagi pidada patuks.

Kaheklassiline erakool avati Mõisakülas Jaan Sihveri äia majas 29. septembril 1905. Õpilaste arvu poolest ei saanud too õppeasutus olla suur, pigem oli suur vana Kollisti kinnisvara, mis pidi ehitusraha ja amortisatsiooni tasa teenima. Tegu sai olla ühe klassitoaga ja järelikult liitklassiga.

Juriidiliselt oli erakooli toona lihtsam avada, sest eramajas polnud vaja sõlmida mõisnike ja kirikuga kokkuleppeid, mis avalike valla- ning ministeeriumikoolide puhul olid möödapääsmatud.

Juba sama aasta detsembris Jaan Sihver paraku arreteeriti, nii et kooli sai ta juhatada kõigest mõne kuu, millest kliistri- ja kroonupühad võtsid päevi veel vähemaks.

Tasub uurida, kas ei käinud asjalugu nõnda, et äial oli kasulikum vormistada kool väimehe nimele. Sellega võeti võimalus süüdistada majaomanikku, et too kasseerib linnarahvalt — Mõisaküla nimetas linnaks juba August Kitzberg — isikliku kasu saamiseks raha. Vormiliselt tuli maksta õpilaskoha eest koolijuhataja Jaan Sihverile ja tema omakorda rentis äialt ruumid.

Tahan sellega öelda, et Jaan Sihver ei saanud rajada erakooli üksi, sest ta polnud oma naise isale kuuluva kinnisvara kaasomanik. Et kool seal asus, on igatahes fakt, nii et las märk jääb paigale. Iseasi, et tekst olgu sellel õige.

MIDA TEGI Jaan Sihver aastatel 1917 ja 1918, võib lugeda igaüks, kes võtab kätte raamatu «Kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1918—1920. Dokumente ja materjale» esimese osa (Tallinn, 1984, toimetanud Heino Arumäe). Mainitud teose lehekülgedel 81—84 leidub Jaan Sihveri ettekanne «Olukorrast Eestis okupeeritud alade kommunistlike organisatsioonide konverentsil», mille ta tegi 22. oktoobril 1918 Moskvas.

Selles on ühemõtteliselt tunnistatud, et pärast seda kui 24. veebruaril 1918 oli kuulutatud välja Eesti Vabariik, aitas riigikukutamist finantseerida Venemaa rahvusasjade rahvakomissar Jossif Stalin, kes eraldas selleks kalendrikuu kohta 10 000 rubla.

Raha hakkas tulema 1918. aasta suvel ja Jaan Sihver annab aru, kuidas saadud summasid on kasutatud. Muu hulgas tuli koostada nimekirjad Eesti alade juhtivate iseseisvuslaste (Sihveril kontrrevolutsionääride) kohta.

Kaks päeva hiljem on olnud koos Venemaa Kommunistide (bolševike) Partei Eesti Osakondade Keskkomitee, mille suurnõupidamise protokoll kannab pealkirja «Eesti kommunistide ülesannetest kodumaa vabastamise ettevalmistamisel» (leheküljed 88—92).

Nimetatud nõupidamisel pani Jaan Sihver ette, et kui sakslased Eestist lahkuvad, tuleb «katsuda Venemaa Nõukogude valitsuse pinda kõikide käesolevate abinõudega laiendada, milleks meile oma abi Kreml keelama ei saa».

TÄNAPÄEVASES MÕTTES polnud Jaan Sihver niisiis riigireetur, vaid riigikukutaja, sest pole usutav, et ta oleks andnud Eesti Vabariigi Ajutisele Valitsusele ustavusvande. Tal oli kasutada Moskva raha ja talle allus tuhatkond relvastatud meest, kes moodustasid Eesti Kütiväe 1. Tallinna polgu ja pataljoni. Jaan Sihver oli Eesti Kütiväe Sõjaväelaste Nõukogu esimees.

Miks peaks Mõisakülas olema tänav, mis kannab riigikukutaja või kui see määratlus tundub olevat liiga krõbe, siis kollaboratsionisti nime? Sama hästi võiks Jõhvis olla Johannes Käbini tänav, sest tänu talle päästeti osa Jõhvi surnuaiast.

Kui samas vaimus jätkata, tuleks Läänemaal üks bussiooteputka nimetada Villu Reiljani järgi, sest see on ehitatud tema muretsetud palkidest.

Veel kord: me ei pea Mõisaküla sauna seepärast maha lõhkuma, et selle asutas Jaan Sihver. Las jääda nii saun, raamatukogu kui koolimaja ase, sest neid ta Venemaale maha ei müünud ega võtnud ka hauda kaasa.

Eesti Vabariiki sel kujul, nagu ta siin sündis, Sihver siiski ei tahtnud, vaid tegi kõik, mis seisis tema võimuses, et meie riik oleks algusest peale kommunistlik. Omaaegsete allikate järgi otsustades ei olnud see inimlik eksitus või rumalast peast ettevõetud üritus. See oli teadlik tegu. Olla selle eest mitmekordselt tänulik tähendab pidada õigeks orjarahva mõtlemisviisi.