Kopsakas õunasaak tahab õiget hoiustamist

Vihmase sügise tõttu on saagikoristus tänavu raske, aga õnneks on Polli aiandusuuringute keskusele appi tõtanud rõõmsameelsed pensionärid Eva Mägi (paremal) ja Heljo Reemets. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

«Suve vihmane lõpp ja märg sügis kasvatasid viljad üllatavalt suureks,» rõõmustab vanemteadur Toivo Univer Polli aiandusuuringute keskuse tänavuse suurepärase õunasaagi üle. Tõsi, vihmase ilma tõttu on ubinate koristamine vaevarikas.

Märjaga koristada ei ole mõistlik ega töötajatele mõnus. Vesi tilgub varrukatesse, teeb käed märjaks ega lase tööl edeneda. Pealegi säilivad kuivaga nopitud viljad märksa paremini.

Koristada tasub kuivaga

«Viljadel on alati seeni või baktereid, mis hakkavad niiskes keskkonnas paljunema. Samuti on vihmaga korjatutel väikeste vigastuste puhul mädanikud varmad levima,» selgitab teadusmees. Nii võib juba kuu aja pärast olla hulk õunu mädanenud.

Toivo Univer rõhutab, et tähtis on korjata viljad puust õigel ajal. Nende maitseomadused, värvus, aroom ja säilivus olenevad suuresti just sellest. Valesti või liiga vara koristatud õunad ei ole hiljem nii maitsvad, sest lõhn ei ole jõudnud veel küpseda ja vitamiinid moodustuda.

Enne õiget aega koristatud õunad närbuvad, nende koor tõmbub kipra, maitse on mõrkjas või mage, aroom puudub, viljaliha on sitke ja koor kahvatu. Liiga kauaks puusse jäetud seevastu valmivad üle ja hakkavad massiliselt varisema. Nende viljaliha muutub jahuseks ja maitsetuks ning õunad säilivad märksa lühemat aega. Eriti tundlikud on hilinemise suhtes «Antonovka» ja «Paide taliõun»: need kaotavad talisordi omadused.

Talveõunu soovitab Univer koristada siis, kui nende tumeroheline värvus on muutunud heledamaks ja nad tulevad viljaoksast kergesti lahti. Ubinaid ei tohi puult rebida — koristusküpseid vilju on lihtne noppida.

Suveõuntel võiksid seemned olla pruunid ja sügisõuntel helepruunid, üksnes taliõunad võetakse puult, kui nende seemned on alles valged. Aeg-ajalt tehakse Pollis viljade küpsusastme määramiseks ka joodkatset, aga tavaliselt saadakse hakkama selleta.

«Üldiselt lähtume eelmiste aastate kogemustest: varem nopime heledamad ja kergemini viljaokstest lahti murduvad õunad,» selgitab teadlane.

Õrnad nagu kanamunad

Toivo Univer rõhutab sedagi, et õunu on vaja käsitseda õrnalt nagu kanamune. Et ei tekiks plekke ega näpujälgi, tuleb ubinast haarata terve peoga ning kergitada seda pisut. Kui õige koristusnõks on käes, läheb viljade mahavõtmine jõudsamalt.  

Pollis on nii madala, keskmise kui kõrge kasvuga õunapuude istandusi. Uuemad aiad on rajatud madalamat ja keskmist kasvu puudest, sest nendel on hektarisaak suurem ning koristamine hõlpsam ja kiirem.

Kõrgete puude puhul tuleb mõnikord teha kaelamurdvaid trikke: kõige kaunimad viljad on tavaliselt ju ladvas. Univeri sõnutsi korjati Pollis varasematel aegadel õunu korvidesse, ent nüüd kasutatakse kilekotte. Nende eelis on see, et seinad võtavad viljade kuju.

Aiandusuuringute keskuses korjab inimene päevas 400—500 kilo õunu, parimad saavad hakkama koguni 1000—1100 kiloga. Univeri jutu järgi sõltub koristuskiirus saagist ja puu kõrgusest. Redeli kasutamise korral väheneb jõudlus vähemalt kolmandiku võrra.

Säilib jahedas ja niiskes

Teadlane soovitab võtta koduaias puuviljad okstelt maha ükshaaval. Raputamine rikub nii puid kui vilju ja maast korjatud õunad ei säili kaua. Sügissortidel tuleb Toivo Univeri sõnutsi lasta algul varju all kastides küpseda ning viia need alles hiljem keldrisse. Talisordid võib paigutada kohe panipaika. «Kõige paremini säilivad õunad hästi õhutatud keldris,» lausub ta.

Suurt süsihappegaasi ja etüleeni kontsentratsiooni soovitab Univer vältida, vastasel korral valmivad viljad kiiresti üle. Õunu oleks sobivaim säilitada puuviljariiulitel või madalates kastides. Optimaalne on paigutus teadlase kinnitust mööda siis, kui ubinad on laotud riiulitele kolmes kihis.

Kastid võib vooderdada puitlaastude või lainepapiga. Sügavamates on soovitav panna muljumise vältimiseks lainepappi ka kihtide vahele. Univeri kogemuste põhjal säilivad õunad hästi ka avadega plastmasskastides.

Õunu tuleb säilitada jahedas, pimedas ja parajalt niiskes ruumis. Kõige paremini sobib selleks otstarbeks Toivo Univeri ütlemist mööda ventileeritav kelder. Kui õhk on liiga kuiv, võib õhuniiskust tõsta, asetades hoiuruumi veeanumaid või piserdades põrandat kastekannuga.

Parim temperatuur on enamikul sortidel üks-kaks, «Antonovkal, «Talvenaudingul» ja mõnel teisel aga neli soojakraadi. Sobivaim õhuniiskus jääb 85 ja 90 protsendi vahele. Süsihappegaasi võiks Univeri kogemuste järgi hoiukoha õhus olla ühe kuni kolme protsendi piires.

Kartuli maitsega õunad

«Halbades hoiutingimustes saavad õunad läppunud maitse,» teab Toivo Univer. Näiteks kartulitega ühes ruumis hoitud õunte koor imab endasse nende lõhna ja seda võib hiljem süües tunda.

Teadlase sõnutsi tasub säilitada üksnes terveid, kahjustamata vilju. Ussitanud ja üliküpsed õunad ei säili kaua ning tuleks juba korjates välja sortida. Varreta ubinad on soovitav ära süüa kõigepealt, sest need lähevad kiiresti mädanema.

Kodukeldris on mõistlik õunu nädala või kahe järel kontrollida ning noppida välja need, millel on riknemistunnused või mädaplekid. Mädanenud õunad nakatavad ka teisi, sest neist eritub etüleeni, värvitut gaasi, mis paneb ülejäänudki kiiremini järelvalmima.

Pollis on suurepärased reguleeritava gaasikeskkonnaga hoiutingimused. Teadusasutuse ubinaid jõuab Tartu ja Tallinna poelettidele, samuti Tallinna Nõmme turu ja keskturu lettidele. Sügissordid realiseeritakse novembris, talisordid lähevad enamasti müügiks detsembrist veebruarini.

Paremini säilivad sordid, nagu «Tellissaare» ja «Liivi sibulõun» on tihti suurepärase maitsega veel maikuuski. Kuigi kodustes oludes on säilitamine keerulisem, on sealgi võimalik saak pikka aega maitsev hoida. «Kodukeldris hoitud head «Karksi renetti» olen saanud mekkida juunikuuski,» kirjeldab Univer.

FAKTE

Inimesed on õunu söögiks tarvitanud juba aastatuhandeid. Tänapäeval on neid maailmas umbes 20 000 sorti.

• Vanimad, 6500. Kristuse-eelsest aastast pärinevad kivistunud õunad on leitud Anatoolias Çatal Hüyükis.

• Keskajal kasvatati ja aretati õunapuid peamiselt kloostriaedades. Maitsvamad aedõunapuu viljad tõrjusid järk-järgult inimeste toidulaualt välja looduslike liikide õunad, mida tarbiti tol ajal peamiselt kuivatatult ja keedetult ning millest valmistati siidrit.

• Kõikidest maailma puuviljadest toodetakse tänapäeval kõige rohkem õunu. 2007. aastal möödusid need kogutoodangu poolest puuviljaturu kauaaegsest liidrist apelsinist. 2009. aastal kasvatati maailmas kokku 71,74 miljonit tonni õunu ning õunapuuistandike kogupindala oli 4,96 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismaht kasvanud ligemale kolmekordseks.

• Eestis on puuviljaaedade pind jõudsalt vähenenud: 2005. aasta 6538-lt oli õuna- ja pirnipuude kogupindala kahanenud 2011. aastaks 3452 hektarile.

• Eestlased tarbivad värskeid puuvilju ja marju aastas 40—45 kilogrammi. Tervisliku toitumise seisukohalt soovitatakse süüa neid 73—75 kilo.

Allikad: Vikipeedia ja statistikaamet