Selge see, et lauluväljak pole koht, mille kordategemise peaksid Viljandi linnajuhid nimetama kõige tähtsamaks ülesandeks, jättes näiteks staadioni ja kultuurimaja remondi või uue vanadekodu rajamise tagaplaanile. Teisalt pole mõtet salata, et praegusel ajahambast puretud kujul teeb lossimägede ja pärimusmuusika keskuse vahetus naabruses paiknev väljak linnale häbi. Olukorda, kus esinemisplatsi asfalt on nii lagunenud, et rahvatantsijad seal oma jalgu lõhuvad, ei saa kuidagi rahuldavaks pidada.
Kui enamik teisi maakonnakeskuse kultuuriobjekte on aeg-ajalt väiksemaid või suuremaid värskenduskuure läbi teinud, siis lauluväljak on peaaegu muutumatul kujul püsinud juba peaaegu pool sajandit. Sellest hoolimata on seal peetud maakonnakeskuse kõige rahvarikkamaid üritusi alates laulupidudest ja Rahvarinde kogunemistest ning lõpetades popmuusika kontsertide ja festivalidega.
Lauluväljak on traditsiooniliselt iga endast lugupidava Eesti linna lahutamatu osa ning selle seisukorrast saab nii mõndagi järeldada. Niisiis ei saa Viljandi, kes on juba aastaid pingutanud kõrgelt hinnatud kultuurilinna maine nimel, selles osas endale ükskõiksust lubada. Lauluväljak pole lihtsalt plats, vaid sümbol.
Nagu abilinnapea Rein Triisa, leiab ka «Sakala», et lihtsalt lõhutud istepinkide parandamisest ja lauljate astmestiku vahelt turritava umbrohu kitkumisest jääb väheks. Kui võimalik, tuleks lauluväljakust kujundada tõmbekoht, mis moodustaks läheduses paiknevate Kirsimäe aida, Ugala teatri ja Kaevumäe lavaga mõnusa terviku. Selleks peavad seal olema aga elementaarsed olmetingimused ning tänapäevased tehnilised võimalused.
On omaette küsimus, kas plats vajab tingimata ka katust ning milline see välja nägema peaks. Kujundina iseloomustaks kummuli pööratud paat Viljandit
igal juhul hästi.