Linnapea: laenud saavad makstud

Loit Kivistik Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Maksimaalsel laenupiiril elav Viljandi peab järgmisel aastal laene tagasi maksma suurema summa eest, kui saab ehitada. Mida edasi, seda suuremaks laenumaksed muutuvad.

Linnapea Loit Kivistik ei pea end siiski selliseks linnajuhiks, kel tuleb vaid eelkäijate võetud laene tagasi maksta. Ta tunnistab, et olukord on raske, aga usub, et kõik senised laenud on võetud õige asja nimel.

1997. ja 1998. aastal vaieldi Viljandi volikogus, kas võtta laenu või mitte. Siis pidas volikogu saalis kõne endine linnapea, tol hetkel opositsiooni kuulunud Andres Soosaar, kes hoiatas selle eest, et üsna kiirelt võib saabuda aeg, mil ametisse asub linnavalitsus, kes ei saa teha muud kui laene tagasi maksta. Kas see aeg on nüüd käes?

Ma ei tahaks olukorda nii traagiliselt võtta. Muidugi on raske. Muidugi on palju tagasi maksta. Aga öelda, et omal ajal tehtud otsused on valed ja nüüd kellegi suunas näpuga näidata... Ma ei tahaks seda teha.

Ma ei leia, et sel ajal tegi linnavalitsus või -volikogu teadlikult halbu otsuseid. Alati tehakse otsuseid nii targalt kui suudetakse.

Tänavu võtsime laenu kultuurimaja ja Paalalinna kooli söökla ehitamiseks. Kumbki ei too linnakassasse metsikut tulu, kuid ma ei arva, et see oleks raha tuulde loopimine. Tulevikus saab muidugi küsida, kas see ikka oli õige otsus.

Mina ei tunne, et olen nüüd see, kes peab laenu tagasi maksma. Küll need laenud saavad makstud ja siis saab uusi laene võtta.

2013. aasta pole enam kaugel ning linnavalitsuses käib juba eelarve koostamine. Vaadates investeeringute prognoosi ja jättes sealt välja lauluväljaku, mis peaks 85 protsendi ulatuses valmima eurotoetustest saadud raha eest, on laenude tagasimaksmisele kuluv summa suurem kui see, mis läheb investeeringuteks.

Absoluutselt.

Elarvestrateegias on näha, et laenud makstakse tagasi ning investeeringuteks jääb rohkem raha. Milline on aga tegelik olukord? Kas siis, kui eelarves tekib võimalus võtta uus laen, hakatakse seda arutama?

Olen selles täiesti veendunud. Eelmisi aastaid vaadates on suurem osa olulisi ehitisi valminud eurotoetuste abiga. Nii said remonditud kultuurimaja ja Midrimaa lasteaed ning suletud prügila.

Oma raha eest investeerimise võimekus ei ole meil kunagi suur olnud. Kui tekib võimalus saada mõne olulise objekti rajamiseks suur eurotoetus, millele on vaja lisada omaosalus, on ehk mõistlik kasutada ka laenuraha.

Näiteks järgmise aasta eelarves loodame näha Männimäe tööstuspiirkonna arendamise kava. See läheks maksma ligi 1,2 miljonit eurot. Miljon tuleks toetusena ning 200 000 eurot oleks vaja leida endal.

Ligi kuu aega tagasi võttis Tartu volikogu vastu lisaeelarve, kus otsustati maksta 700 000 eurot pangale tagasi ennaktempos. Linnajuhid põhjendasid seda vajadusega tekitada eelarvesse puhver, et kui tõesti on vaja suuremat laenu, oleks linnal seda võimalik võtta. Vahepeal saaks aga kokku hoida intressiraha. Viljandil sellist puhvrit pole. Kas oleks seda võimalik tekitada?

Meil seda võimalust pole. Tartu on oma laenudega olnud üsna sama joone peal, kus Viljandi — maksimaalse piiri peal. Täpselt ei tea, kui palju see 700 000 neid päästab, aga arvan, et see pole kümmet protsentigi.

Viljandil laenu tagastamiseks raha ei ole, aga sama efekti tekitab meil aasta lõpu kassajääk. Loomulikult ei saa me sellelt intressivõitu.

Eelarvestrateegia investeeringute osa vaadates on näha, et teede ja tänavate remondile on igal aastal mingi summa kavandatud. Kas sellest võib välja lugeda, et see on Viljandis kõige põletavam küsimus?

Teed ja tänavad puudutavad kõige suuremat hulka linnakodanikke. See on igapäevane probleem.

Teine mure on lasteaiad, millest osa on puutumata sellest ajast, kui need ehitati. Samamoodi meie huvikoolid, nagu muusikakool või spordikooli vana hoone.

Kui küsida, kas linnas on kõik tehtud ja kas meil pole enam vaja investeerida ja laenu võtma ei pea, siis vastus on, et peab küll. Nii kui vähegi võimalik, tuleb laenu võtta. Meil on küll ja küll neid objekte, mida on vaja remontida.