Suurte inimeste maailmas valitsevad kummalised tõekspidamised. Näiteks nimetavad nad vahel raamatuid kergeks ja raskeks ega arvesta sealjuures sugugi seda, et mõni kergete hulka arvatu kaalub vaat et sama palju kui kopsakas telliskivi ja raske raamat võib paista üsnagi õbluke.
Tiritamm: Lustakas sissejuhatus kriminullimaailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühed kerge kirjanduse hulka liigitatavad raamatud kannavad suurte inimeste keeles nimetust kriminullid või krimkad ning enamasti sobivad nad selle liigi alla ka oma väiksema mahu poolest.
Kriminullides sooritab osa inimesi kuritegusid ning teised, enamasti paremad ja targemad, leiavad pahategijad üles ja toovad nende mustad teod valguse kätte. See on põnev ja paeluv ning pakub lugejale võimaluse ka ise mõistatuse lahendamises osaleda.
Lastele kriminulle eriti sageli ei kirjutata, kuid mõnikord siiski. Eesti kirjanik Ilmar Tomusk on näiteks just lastele paberile pannud ühe põneva krimiloo. Ja vähe sellest: lapsed on ka loo peategelased ehk kriminalistid, kes lahendavad päris tõelise kuriteo!
Piia ja Mati ehk Kribu ja Krabu, nagu neid juba lasteaiast saati oli kutsutud, olid üsna tavalised kolmanda A klassi õpilased, kuni nende ellu tulid võõrsõnad. Nii ootamatu, kui see ei tundu, saab kogu raamatu tegevustik alguse just võõrsõnadest. Üks neist on sootuks eriskummaline: inkunaabel.
Kuigi raamatus arvatakse esialgu, et nii peene sõna taga võib peituda mõni ajalooline pill või siis tibude haudumise masin, selgub tegevuse käigus, et see tähendab hoopis vana ja väärtuslikku raamatut. Just sellise väga hinnalise vana trükiteose jälgi hakkavadki noored kriminalistid ajama.
Raamat ise muidugi jälgi jätta ei saa, kuid kurjategijad, kes ei ole sageli just kõige nutikamad, see-eest küll. Ja mis eriti põnev: need jäljed viivad Kribu ja Krabu lausa välismaale.
Nii lähedane välismaa kui Soome meile polekski, on see kriminalistidele igavesti põnev paik. Eriti sellistele, kes peavad lugu raamatutest ja sõnadest. Nimelt on eesti ja soome keel teineteisega väga sarnased, aga ometi paljuski erinevad. Sugulaste asi! Nii saavad Piia ja Mati kuritegu lahendades teada, et meile ebameeldiv hallitus tähendab soomlastel hoopis austusväärset valitsust ning halvasti kõlav sõna «halpa» hoopiski odavat.
Keeleseikluste kõrval tuleb noortel detektiividel põhjanaabrite juures tegemist teha veel breikivate pensionäride, mootorratturist kirikuõpetaja ning süümepiinades vaevleva antiigikaupmehega. Lugu aitab põnevasse kanalisse suunata ka kooli öövalvur Vilhelmiine Kartoffelileht, kellel öösiti ilmaski uni peale ei tule, ning igapäevasust lisab isa, kes on küll pidevalt tööl, kuid vabal ajal küpsetab ohjeldamatult viineripirukaid.
Kribu ja Krabu on oma uudishimust ja ettevõtlikkusest hoolimata täiesti harilikud lapsed, kes armastavad jäätist ja arvutimänge ning unustavad kiiruga raha kotti pista. Sellele, kuidas punapäiste rahmeldajate seiklused kulgevad ning milliste põnevate tegelastega elu neid kokku viib, aitavad kaasa elada Hillar Metsa sõbralikud ja lustlikud illustratsioonid. Kuigi pildid on mustvalged, on lugu soe ja värvikas.
Ühest õigest kriminullist rääkimise juurde kuulub ka see, et lugu, iseäranis selle lõpplahendust ei tohi kunagi ära jutustada, sest muidu pole ju üldse põnev tegelaste seiklustele leht-lehelt kaasa elada. Seda võib ometi öelda, et nii nagu korralikule krimiloole ja heale lasteraamatule kohane, on lõpp õnnelik ning kurjategijad saavad karistatud.